andnud ka teised kaasosalised parem võtku süü omaks. 30. juunil kuulati teda uuesti üle, kuigi lubatud tunnistajad välja ei ilmunud, ning taas keeldus ta ennast süüdi tunnistamast. Siis teda piinati, algul põidlakruvidega ja seejärel hispaania saapaga. Ta kooriti paljaks, ta ihu uuriti läbi ning paremalt puusalt leiti sinakas laik. Seda Saatana märki torgiti. Seejärel tõmmati ta venitusvõllasse. 5. juulil võttis Junius ,,ilma piinamiseta, aga tungiva keelitamise peale" s.t. piinamise hirmus Saatana kummardamise, sabatitel käimise, maleficium`ide sooritamise ja muud nõiasüüdistuste kliseed lõpuks omaks. Juniuse juhtumi teeb põnevaks see, et ta oskas enne tuleriidale saatmist ära osta vangivahi, kes viis vanglast välja tema kirja. See on dateeritud 1628. aasta 24. juuliga ning adresseeritud tema tütrele: Sadu kordi hüvasti, mu armas tütar veronica. Süütuna sattusin ma vangi, süütuna mind
kuritegu ilma seaduseta. 25. Kriminaalprotsess. Enamikes Euroopa riikide kriminaalprotsessis leidus 19.saj alguses vananenud jooni. Kohus töötas üheaegselt nii kohtuniku kui süüdistajana. Protsess, mis algselt oli kanoonilis-õiguslik ja mille ülesanne seisnes ketserluse vastu võitlemises, avaldus Constitutio Criminalis Carolina seadusandluses. See süsteem lubas piinamist, kui kaebealuse suhtes oli piisavalt kahtlusi. Ilma piinamiseta oli protsess väheefektiivne, kuna see põhines legaalsel tõendite hindamisel. Kui kaebealune oma süüd üles ei tunnistanud, nõuti kuriteo tõestamist kahe tunnistaja poolt. Kaudsete tõendite olemasolu ei lubanud kedagi vahistada. Pärast piinamise ärakaotamist 18.saj lõpus kasutati teisi sunnivahendeid või rahulduti sellega, et ei vabastatud isikut kohtuotsuse alusel. Süüdistatav vabastati ,,ajutiselt". Teine võimalus oli, et süüdistatav, kelle vastu
25. Kriminaalprotsess 1800-1914 Enamikes Euroopa riikide krim.protsessis leidus 19 saj algul vananenud jooni. Kohus töötas üheaegselt nii kohtuniku kui süüdistajana. Kohus oli menetlusega otseselt seotud ning vastutas selle eest. Uurimise teel pidi kohus kohtuasjas õiguse leidma. Protsess avaldus Carolina seadusandluses. See süsteem lubas piinamist, kui kaebealuse suhtes oli piisavalt kahtlusi. Ilma selle piinamiseta oli protsess väheefektiivne, kuna see põhines legaalsel tõendite hindamisel. Kui kaebealune oma süüd üles ei tunnistanud, nõuti kuriteo tõestamist kahe tunnistaja poolt. Üks tunnistaja oli vaid pool tõestust ja see ei lubanud kahtlustatavat veel süüdi mõista. Kaudsete tõendite olemasolu ei lubanud kedagi vahistada. Püüti täiustada vande andmist: kostjalt võis nõuda mõõgavannet. Pärast piinamise ärakaotamist kasutati teisi
annaabi.ee 
