Kuid see on miski, mis on tegelikult väga paljudele inimestele unistuseks ja suureks sooviks. Ajades taga suuri rahasid või maalappe, unustavad inimesed tihtipeale ära selle, et püüeldes vahendeid valimata oma soovide ja tahmiste poole, kaotavad nad osa oma eneseväärikust. Sellest ei pruugi kohe arugi saada, kuid hiljem on tehtut juba raske muuta. Heaks näiteks on siin Tõnu Prillupi kurb lugu ,,Mäeküla piimamehest", sest ka tema suureks unistuseks ja sooviks oli omada maad ja saada rikkaks, selle nimel oli ta valmis müüma isegi oma naise mõisnikule. Algselt väga hea plaanina tundunud tehing osutus hiljem aga väga valeks otsuseks. Mõnes mõttes ei saa seda Tõnu Prillupile väga pahaks panna, sest sellisele võimalusele kiirelt oma elujärge parandada ei suudaks paljud vastu panna. Samas on oma naise maha müümine suhteliselt ebamoraalne tegu
Neil on olemas kõik mida hing oskab ihaldada: tohutult suured majad teenijate ja basseinidega, uusima moe järgi autod, tähelepanu mida ihkavad paljud ning kui mitte tõeline siis vähemalt näiline austus. Siiski lähemalt uurides näeme, et on miski, mille tõttu ei ole nende inimeste õnn terviklik. Puuduv osa ei ole materiaalne vaid hingeline. Vajaka jääb armastusest, aususest ning hoolivusest. Siinkohal võime tuua näite E. Vilde teosest ,,Mäeküla piimamehest", kus mõisnik Ulrich von Kremer ei olnud küll tohutult rikas kuid omas siiski nii palju vara, et teda kadestasid ümbruskonna mehed, kes ise virelesid veel suuremates raskustes. Sellest kõigest hoolimata oli mõisahärra oma kõrges vanuses poissmees, kes tundis puudust rõõmust ning lähedusest. Inimesed kel kõik peale hingelise rahulduse on olemas, kasutavad ära neid kellel on puudus materiaalsetest väärtustest. Ühtelugu kuritarvitavad jõukad ära vaeste kompleksi raha
tööks seksiäris ning vähe-tasutatava töö tegemiseks. Lahenduste otsimine on selle probleemi jaoks väga oluline, kuid samuti ei saa otsustada liiga tormakalt. Üheks lahenduseks oleks kindlasti inimkaubitsejatele mõeldud karistuste suurendamine. Sellise seaduse kehtestamine ajaks, aga inimkaubitsejad veel rohkem peitu ning nende tegevus jätkuks edasi nö põranda all - seega oleme nagu surnud ringis. Kirjanduselust sobiks siis ideaalselt näide Eduard Vilde ,, Mäeküla piimamehest". Lugu jutustab talupoeg Tõnu Prillupist, kes kunagi ei suuda leppida, et kellelgi teisel on rohkem kui temal. Ootamatult pakub mõisnik talle soodsa pakkumise, mille peale Tõnu viivitamatult ,,jah" ütleb. Tehing seisneb selles, et Tõnu saab piimameherentnikuks, vastutasuks annab ta oma noore naise Mari mõisnikule armukeseks. Tõnu teab, et tema on majas peremees, kellel on Mari peale õigused ning sunnib naist seda tegema, olenemata, mida ta vaene kaasa tunneb. Leian, et see on üks
kodus kõige enam kirjandust ja autobiograafilisi andmeid ning Eduard Vilde romaani ,,Mäeküla piimamees" peetakse eesti kriitilise realismi alguseks ning seda romaani peetakse ühtlasi ka tema loomingu tippteoseks. Refereerimise käigus püstitasin endale kaks eesmärki: esiteks üritaksin välja selgitada, kuidas on mõjutanud Vilde elu ja lapsepõlv tema loomingut ning teiseks, kuidas ja miks on saanud ,,Mäeküla piimamehest" nii tähtis teos meie eestlaste jaoks. 3 2. Eduard Vilde ema ja isa Kirjaniku isa, Jüri Vilde, oli pärit Simuna kihelkonna suurest Toomari talu kaheksa lapselisest perest, ent ülalpeetavate inimeste hulk oli hoopis suurem. Talus elas veel kaks sulast koos oma perekondadega, nii et kokku elus Toomari talus üheksateist inimest. Jüri käis kaks talve Äntu koolis, kus talle õpetati lugemist, kirjutamist, laulmist, katekismust ja
annaabi.ee 
