futuurumist. 1732 Anton Thor Helle: Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache (P- E) (Lühike sissejuhatus eesti keelde) järgib eelmiste grammatikatega sama malli, kuid on põhjalikum, näiteks esitab ta ebareeglipäraste verbide näidisparadigmad. J. Hornung (1693) oli teavitanud nende olemasolust ning andnud põhivormid, varasemad kirjutajad aga ei maininud mingeid erinevusieesti tegusõnade muutmises. 10. Tee eestikeelse piiblini. Kirikukirjandus Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi algul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterlike seisukohtade vastasseisu aegadel. Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste palve- ja laulutekstide olemasolu. Esialgu on käibel olnud mitmeid kohmaka keelepruugiga käsikirju. Georg Mülleri jutlused. 17. saj algult on pärit eesti-soome segakeelne nn Turu käsikiri (leiti Turu Toomkiriku arhiivist)
PIIBEL VANA ja UUS TESTAMENT Piibel on Jumala sõna. Ta avab meile maailma ja inimese tekke saladuse ning eksisteerimise mõtte üldse. Piibel on pühade kirjade kogu, mis on kirjutatud 1500 aasta vältel neljakümne autori poolt, keda on inspireerinud Jumala Püha Vaim. Piibel koosneb kahest osast Vanast Testamendist ja Uuest Testamendist. Vana Testamendi raamatud on kirjutatud enne Jeesuse sündi; Uus Testament aga I sajandil pärast Jeesuse sündi. Jeesuse sünd sai lähtekohaks meie kaasaegsele ajaarvamisele. Vana Testament kirjutati vana-juudi e heebrea keeles; Uus Testament aga kreeka keeles, mis oli tolle aja kultuurikeeleks. Vana Testament jutustab universumi loomisest Jumala poolt, inimese pattulangemisest, Iisraeli (Jumala poolt välja valitud) rahva ajaloost ja prohvetikuulutustest. Sinna kuulub ka Laulude raamat, mis sisaldab endas vanu hümne ja palveid Jumala poole, Koguja raamat jne. Uus Testament jutustab eelkõige meie päästja,...
Tekstikatke annab ülevaate 16. sajandi Saksamaast, kus katolik kirik omas liiga palju võimu. Lutheri põhiküsimus seisnes selles, kas üksikinimene vajab Jumalaga suhtlemiseks süstematiseeritud kirikut. 1517. aastal avaldatud 95 teesis oli kirjas tema arvamus, kuidas katoliku kirikut muuta. Luther leidis, et ainus viis puhastustulest pääseda on Jumala armu läbi, ilma et kiriku hierarhia asjasse puutuks. See mõtteviis viis rahvakeelse Piiblini, tänu millele rahvasõna hakkas levima uuel tasandil. See murrang mõjutas oluliselt inimeste maailmapilti. Febvre arvas, et ajalugu peab olema inimesekeskne ja biograafia on üks viis ajalugu kirja panna. Ta uurib Lutherit kui indiviidi, samuti sotsiaalset konteksti, kuivõrd oli ühiskond reformatsiooniks valmis. 3. Uuteks ideedeks võib nimetada uusi ajaloo uurimise meetodeid. See annab võimaluse vaadelda
Inimesed kes siin õppisid, kandsid edasi infot siinse maa, inimeste ja sealhulgas ka eestlaste kohta. EESTIKEELNE KIRJASÕNA Esimest korda hakkas rootsi ajal levima eesti keelne kirjasõna. Sellele aitas kaasa ka trükikodade rajamine Tallinnasse ja Tartusse gümnaasiumi ja ülikooli juurde. Kiriklikud käsiraamatud, eesti keele grammatika (õpikud), kooliõpikud, eesti keelse juhuluule teosed jm. Vastne Testament Rossinihnius ja Virginius. Ühtse eesti keelse terviku eesti keelse piiblini ei jõutud. Forselius võttis eesti keelse kirjapildi kirjutamise eeskujuks soome keele, mitte saksa keele. Hiljem võeti see ka omaks, kuigi enne oli pikk vaidlus selle üle kumb õigem oleks. Eesti keele grammatikad olid eesti keeles, kommentaarid muudes keeles, pigem olid need keeleraamatud eesti keele õppimiseks. Ilmusid raamatud, kuidas paremini eesti keelt õppida. Kooliõpikud lugemisoskuse võimalikult suur levik
Loomulikult ei tohi unustada ka gümnaasiumi/ülikooliharidusega lätlasi, aga 19. saj II pooleni läksid nad oma rahva jaoks kaotsi, saksastusid täielikult, ei tunnistanud end lätlaseks ega osalenud üldreeglina hiljem ka rahvuslikus liikumises. Kirjasõna levik. Lätikeelse kirjasõna puhul tuleb alustada tõdemusest, et 18. saj algus oli päris nutune. Rootsi ajal oli hakatud midagi välja andma – kiriklikke tekste kuni Piiblini välja, aga Suure Põhjasõja ajaks see traditsioon enam-vähem katkes. Üksikutel juhtudel siiski midagi ilmus: piiblijutukeste kogumikud, jutlused (mõeldud pastoritele). Rajajaks, edendajaks, kõige olulisemaks tegelaseks – Stender. Nimetatud ka Vanaks Stenderiks, sest ka tema poeg oli hiljem talurahvakirjanik. Rahvuselt baltisakslane, saanud hariduse Halles, hakanud huvi tundma läti keele vastu. Tõlkis rahvapärasesse läti keelde mitmeid piiblilugusid
annaabi.ee 
