Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised ja pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Käsitööliste päralt oli kristlik kunst terviklikult aga kuni neljanda sajandini. Maa-alustesse koobastesse matmise kommete tulemuseks olid Rooma linna ümbrusest avastatud katakombid, mille seintel olevatel maalidel kujutati olukordi Vanast ja Uuest Testamendist. Leitud freskod on lihtsustatud ja üldjoonelised. Seinamaalingutel kasutati palju ühe olukorra variatsioone. Piiblimotiividest kujutati näiteks Aadamat ja Eevat õunaga (Vanas Testamendis) ning Kristust hällis (Uues Testamendis). Igapäevaelustseenides oli kujutatud näiteks hauakaevajaid, kaupmehi ja müürseppi. Kujutusstiil oli lihtne: selged värvid, liikumine ja meeleolud anti edasi lihtsa joonega, näod olid reeglina ainult visandatud. Veel mõjutas ristiusk sarkofaage, mis kaunistati kristlike motiividega, näiteks Kristuse surnust ülestõusmisega. Kasutati ka varasemast ehk antiikajast üle
uskuda imedesse. 7. Muinasjutu seadused. Kindel algus, kindel lõpp, arvkordused, sümboolsed numbrid (3, 7, 12), välja mõeldud, pole kindlat aega ega kohta, proosateos, nimed on umbmäärased/tüüpilised, vastandid, kaksuse seadus (dialoogid; kolmas tegelane tumm kaaslane) 8. Muinasjuttude liigitus ja sobivad muinasjutunäited. loomamuinasjutud (nt lood kavalast rebasest), imemuinasjutud (nt Aladdini lood), legendilaadsed muinasjutud (seletavad millegi tekkimist, piiblimotiividest kantud muinasjutud), novellilaadsed muinasjutud (nt Kaval-Antsu lood), kunstmuinasjutud (nt „Nukitsamees”). 9. Mis on gradatasoon ja kuidas see avaldub muinasjuttudes? Kompositsioonivõte: üht liiki mõistete reastus mingi omaduse või hulga järk-järgult kasvavas või kahanevas järgnevuses. Avaldub: lohel tuleb raiuda maha kolm pead; esitatakse kolm ülesannet/ küsimust; tuleb läbi
sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks. Jumalasõna «tähenduslikkus» kirjanduskunstilises ümbruses isegi võimendub, kuigi kunstilises kujundis kaotab see sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv. Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles. 5. Haridus kultuuritekstina. Rahvakoolidest Eesti Aleksandrikooli ja rahvusliku ülikoolini.
sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus kontekstis, piibli kontekst annab aga sellele täiendava võimenduse. Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks. Jumalasõna «tähenduslikkus» kirjanduskunstilises ümbruses isegi võimendub, kuigi kunstilises kujundis kaotab see sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv. Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles. 5. Kirjakultuuri kujunemisest. Eesti keel kui eesti vaimsuse kandja:
annaabi.ee 
