1. ained, mis on ära lõigatud ehk eraldatud loodusest. Nendeks aineteks on näiteks agar-agar ning karragenaan merevetikatest, pektiin puuviljadest jne; 2. ained, mis eksisteerivad toidus looduslikult, kuid on saadud sünteesi teel, näiteks antioksüdant askorbiinhape, mida leidub looduses (sidrun, must sõstar, astelpaju on tuntumad askorbiinhappe ehk C-vitamiini allikad) või säilitusained sorbiinhape ja bensoehape, mida leidub pihlakates, jõhvikates jm; 3. ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millele ei leidu looduses teist samasugust, näiteks antioksüdandid butüülhüdroksüanisool, butüülhüdroksütolueen või asotoiduvärvid; 3. MIKS ON E-AINED MEILE KAHJULIKUD? 3.1. Kõrvalmõjud Iga e-ainega mida lisatakse toidule võivad kaasneda ka kõrvalmõjud, kuid on ka selliseid säilitusaineid kus ei ole kindlaks tehtud selle kõrvalmõju. Kõrvalmõjudeks võivad olla gaasid,
dekoreerimisel ning mõnedes liköörides leiavad käsutamist kulla- ja hõbedapigmendid, mille kogust ei normeerita, vaid neid lisatakse vastavalt vajadusele. Säilitusained Kergesti riknevate toiduainete paremaks säilitamiseks ning mikroobide elutegevuse takistamiseks lisatakse neile toiduainetele konservante ehk säilitusaineid. Tuntumad säilitusained on bensoe-hape ja sorbiinhape ning nende Na- ja K-soolad, mida looduses leidub mitmesugustes marjades (jõhvikates, pohlades, pihlakates, murakates). Sorbiinhape on antifungitsiidse toimega: surub alla hallituse arengu. Bensoehape pidurdab aga pärmiseente ja bakterite kasvu. Keediste, mahlade, karastusjookide, maiustuste ja kalatoodete säilivusaja pikendamisel on lisaainetena käsutusel enamasti sünteetilised bensoaadid ja sorbaadid. Väävliühendeid (E220-228) kasutatakse peamiselt tooraine säilitamisel, vältimaks selle värvi muutumist, samuti kuivatatud marjade, kartulihelveste ja viinamarjaveinide puhul
Käivitub intensiivne käärimine, eralduvad gaasid, häirub vee tagasiimendumine ning kõhulahtisus ongi käes. Niinimetatud E-ainena on sorbitoolil palju ülesandeid. Sorbitooli kasutatakse toiduainetes tehismagusaine, niiskusesäilitaja, emulgaatori ja metalliioonide siduja rollis. Sorbiinhappe nimetus tuleneb samuti pihlaka nimest. Ja pihlakamahlast ta 1859. aastal eraldatigi. Looduslikult esineb seda orgaanilist hapet kõige rohkem just pihlakates ja pihlakamahl oligi tootmisallikaks enne sünteetilise sorbiinhappe kasutuselevõttu. Vees lahustub sorbiinhape halvasti. Tõsi, temperatuuri tõustes ühendi lahustuvus paraneb. Nii sorbiinhappel kui ka tema sooladel, sorbaatidel, on mõjus pärm- ja hallitusseeni hävitav või nende kasvu pidurdav toime. Toiduainete lisaainete nimistust leiame konservantide alajaotusest sorbiinhappe (E200), naatrium-sorbaadi (E201), kaaliumsorbaadi (E202) ja kaltsiumsorbaadi (E203)
annaabi.ee 
