levinud tuhkpihlaka kreekakeelsest nimest aria, mille viljad on pisut sarnased musta arooniaga.Aroonia kultuuristati viljapõõsana 20. sajandi keskel Siberis. Vaatamata suhteliselt lühikesele ajaloole, on tume aroonia Eestis marjakultuurina elanud üle nii tõuse kui mõõnu. Venemaal pööras aroonia perekonnale, kui puuviljandustaimele esimesena tähelepanu I.Mitsurin.Ta tellis 1900.a saksamaalt tumeda aroonia istikuid ning kasutas neid ristamisel pihlakaga. Taim levis kiiresti. Ja eks ta sealtkaudu Eestisse mingil hetkel jõudiski. Olid ajad, mil kohalikud veinitööstused ja loodusravientusiastid arooniat vägagi austasid. Ja tulid ajad, mil nii ühismajandites kui ka koduaedades põõsaid halastamatult välja juuriti.Aroonia tootmiskatseid Eestis alustas Kalju Kask 1958.a.TA Eksperimentaalbioloogia Instituudis Harkus.Hiljem rajati mitmehektarilisi tootmisistandusi aiandussovhoosides.
töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt. 86. Harilik saar Fraxinus excelsior Saarepuu otsast langevad seemned alla helikopteritena nagu vahtralt. Kui erinevalt vahtrast on saarel viljad ühekaupa. Neist ei saa ka pikka nina teha. Kui vahtra seemned leiavad uue puu jaoks kasvukoha juba sügisel, siis enamik saare seemneid lendab õhus hoopis kevadel. Tegelikult on neil kahel puul aga väga vähe ühist. Näiteks on saarel liitlehed, mille tõttu võib teda pihlakaga sassi ajada. Kuid saare lehed on rohkem läikivad, pole karvased ja jämedalt saagja servaga. Nende lehekesed on suuremad, terava tipuga ja täiesti paljad. Rohkem ühist on saarel meie parkide sireliga ja kaugete maade õlipuuga. Õlipuu on see puu, mille okstest punuti võitjate pärgi. Kõik nad kuuluvad õlipuuliste hulka. Kes seda ei usu, see otsigu üles värskelt saetud saareplank ja nuusutagu. Sellest õhkub väga tugevat vänget lõhna, mis on tingitud saarepuu eeterlikest õlidest.
Pähikud 2,5-3,5 mm pikkused, sirge ohtega. Õitseb juunis, juulis. Paljuneb ka risoomiga. Kasutamine: enne õitsemist koristatult annab hea koresööda suuremate kariloomade jaoks. Tundraaladel on kevadsuvel toiduks põhjapõtradele. SOOPIHL - Comarum palustre; perekonna nimi tuleb kreeka keelest: komaros maasika- puu, maasikapuu ja soopihla viljadel on teatav sarnasus; palustre (lad.k.) soos kasvav. Eestikeelne nimi tuleneb lehtede sarnasusest pihlakaga. Roosõieline. Kasvukoht: siirdesoodes, soodes, veekogude kaldaosas ja õõtsikutel, oma tugeva risoomiga soodustab veekogude kinnikasvamist. Soopihl on mitmeaastane poolpõõsas puitunud varrealuse ja pika risoomiga, mis on mattunud mudasse või turbasse. Maapealsed varred üheaastased, tõusvad, 30-90 cm kõrged. Liitlehed viie lehekesega, teravahambalise servaga; pealt rohelised, alt hallid. Õied suured,
annaabi.ee 
