olemas olu. Keha jaguneb peaks (ninamikust tagumise lõpusepiluni),kereks (viimasest lõpusepilust pärakuni) ja sabaks (pärakust keha lõpuni). Kaladena käsitletakse tavaliselt klasse süstikkalad, sõõrsuud, kõhrkalad,luukalad, vihtuimelised ja kopskalad. Kala ehitus Kalade evolutsioon Kivistised on näidanud, et kalad on evolutsioneerunud enam kui 500 miljonit aastat. Kõige primitiivsemateks peetakse pihklaste (Myxiniformes) seltsi. Kala fossiil Kalad toiduna Kala on kasulik toiduaine, sisaldades mitmeid inimorganismile vajalikke aineid ja vitamiine. Kala sisaldab 13-23% täisväärtuslikke valke, mida on paljudes kalades lausa 25% (anšoovis, tuunikala); sügisel on isegi räimes valku kuni 23%. Rasva sisaldus kõigub tugevalt 0,1-33%- ni, mis sõltub kala liigist ja püüdmisajast. Rasvasemateks loetakse lõhelisi, heeringalisi,
mitte väga oluliselt. Kõik silmud sigivad magevees, kuid nende hulgas on suuri siirde eluviisiga mereliike, kes täiskasvanult elavad meres, jõgedes-järvedes elavaid ja ka ojasid asustavaid väikesekasvulisi liike. [1] Paljud siirde-eluviisiga ja järvedes elavaid ning mõned jõgesid asustavad silmuliigid on täiskasvanult parasiitse eluviisiga, tungivad kallale kaladele, imevad end nende külge ja toituvad lihast ning verest. [1, 2, 3, 7] Kehakuju poolest on silmud pihklaste sarnased, kuid neil on üks või kaks seljauime. Silmude suu on lehterjas, välisküljelt ääristatud nahkjate narmastega. Suus on hulk sarvhambaid, neid leidub ka keelel. Pea ülapoolel paiknev ainus paaritu ninasõõre viib haiste-hüpofüüsiõõnde, mis ei ole ühenduses neeluga. Keha kummalgi küljel on seitse lõpusekotti, millest igaühel on omaette välisava. [1, 3] 10 KIRJANDUS [1] Pihu, E. 1979. Loomade elu, Kalad. Valgus, Tallinn.
Keskealiste ja vanemate puistute tüvekahjurid Selles rühmas on putukad, kellede vastsed elavad puude koore all või puidus. Tüvekahjurid asustavad reeglina nõrgestatud puid, viies need lõplikult hukkumisele. Nende sigimispaikadeks võib olla ka toores metsamaterjal, kust nad võivad edasi levida kasvavatele puudele. Puidus elavad liigid rikuvad metsamaterjali. Metsale ohtlikke tüvekahjureid leidub ürasklaste, pihklaste, siklaste ja puiduvaablaste hulgas. Ürasklasi (Scolytidae) on Eestis vähemalt 64 liiki, millised asustavad enamasti surnud või tugevasti nõrgestatud puid ning metsamaterjali, elades koore all või puidus. Vaid vähesed liigid võivad asustada kasvavaid puid ja olla seega metsakahjureiks. Ohtliku- mad metsale on ca 15 liiki. Üraskid on väikesed 1....9 mm pikkused tumedad mardikad. Suurim üraskiliik on 6.....9 mm pikkune hiidürask (Dendroctonus micans),
annaabi.ee 
