küpseb ta mürgiseis tarjus. Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus. Mustade merede metsikuil rannul maastik on ohtlik ja teetu; sääl oma pühima unelma kannul hulgun kui jumalast neetu. Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule mu hõõguvaid helitiraade. Nad lendavad tagasi väsinud suule, nõutuse nukrusest saadet. Kasutult kaovad kui unenäopaines parimad päevad ja püüded. Pilvini paisuvas jäikuselaines lämbuvad uppuja hüüded. Ag, et ma pihin ja kellegi juures ei ole mu avalust vaja. Hüljatult ebalen sünguses suures vaikima manatud ajas. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva. Ah, miks küll ilusaim laulude liigist peab lauldama hukkuval laeval... Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab pimedas kuristikus, ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab me südame õnnetu rikkus. Kannatus, laulude taevasse kõrguv, see on mu valvusetähis, majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
oma lina, särgi ja käterätiku. Otsas on lõbus elu! Ilus küünal on kustunud, nüüd ajab ainult inetu rasvaküünla taht mulle suitsu ninna. Tüdrukud heidavad minu üle nalja. Joon ainult vett. Mind närivad südametunnistuse piinad ja võlauskujad.» «Ja lõpuks?» «Ah, kullakallis vennas, tahaksin nüüd puhtast südamest hakata paremat elu elama. Tulen teie juurde ka- 1 Lakkab õpetlaste õpetlaslikkus, õpilaste kuulekus (lad. k.). 387 hetseva südamega. Pihin teile, kahetsen pattu. Taon endale rusikatega vastu rinda. Teil oli täielik õigus, kui tahtsite, et ma kord litsentsiaadiks ja Torchi kolledzis repetiitoriks saaksin. Nüüd tunnen ma ka ise, et selles ametis on mu õige kutsumus. Kuid mul pole tinti, tarvis seda osta; mul pole sulge, tarvis seda osta; mul pole paberit, mul pole enam raamatuid, kõike tarvis jälle osta. Kõige selle jaoks vajan ma hädasti pisut raha ja nüüd pöördun ma teie poole, armas vend, orna kahetseva südamega
Hoiatan, nad peavad teid desertööriks.» «Ma mitte ei astu kiriku rüppe, vaid ma pöördun tapasi kiriku rüppe. Kiriku suhtes olin ma desertöör, kiriku hülgasin ma maise maailma pärast. Te teate ju. et ma olin lihtsalt sunnitud musketärimantlit vastu võtma.» «Sellest ei tea ma midagi.» «Te siis ei teagi, miks ma seminarist lahkusin?» 290 «Ei tea.» «Siis kuulake minu lugu. Pealegi ütleb pühakiri: «Pihtige üksteisele». Ja mina pihin teile, d'Artagnan.» «Ja mina annan teile juba ette kõik patud andeks. Näete, kui hea inimene ma olen.» «Ärge naljatage pühade asjadega, mu sõber.» «Noh, rääkige siis, ma kuulan.» «Üheksandast eluaastast alates käisin ma seminaris. Kolm päeva puudus mul kahekümnest aastast, ma pidin saama abtiks, ja kõik oleks olnud korras. Kui ma ühol õhtul külastasin harjumuse kohaselt maja, mida ma meelsasti tegin sageli -- mis parata,
annaabi.ee 
