ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades probleeme. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus. Selle kõige eest ei ole vastutav ainult Euroopa Liit. Näiteks sõda Venemaaga Ukrainas. Muidugi ei ole Euroopa poliitikute ja riigimeeste rinnaesine siin päris plekitu, aga lääne võimuses ei ole lõuna konfliktikoldeid lihtsalt kustutada. Seega peame tegelema tagajärgedega, silmi olukorra ees kinni pigistamata. Seoses Euroopa Komisjoni plaanitavate kohustuslike kvootidega pagulaste vastuvõtmisel on rõhutud solidaarsusele Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastutuse jagamisel. See on juba lõhestanud Euroopa liitu. Näiteks: Sellised kvoodid ei meeldi paljudele euroopa liikmesriikidele, paljud riigid sulgevad riigipiirid mis varem avatud olid. Eesti andis eelmisel aastal varjupaiga kokku 20 välismaalasele, kelle hulgas oli enim Sudaani
Sellest aru saada on oluline: ei maksa näiteks süüdistada tekkinud rändekaoses Euroopa praeguseid valitsusi. Sellist nähtust nimetatakse harilikult vääramatuks jõuks. Muidugi ei ole Euroopa poliitikute ja riigimeeste rinnaesine siin päris plekitu, aga lääne võimuses ei ole lõuna konfliktikoldeid lihtsalt kustutada. Suurem sekkumine ei leiaks valijate toetust ning ka tulemused poleks ette kindlad. Seega peame tegelema tagajärgedega, silmi olukorra ees kinni pigistamata. http://arvamus.postimees.ee/3317455/juhtkiripagulaskriissilmadesulgemisepealeeikao Allikas. Mihhail Lotman. "Pagulaskriis": Pagulastest, võrdõiguslastest, rassistidest ja muudest toredastest inimestest (Postimees 07.09.2015) ...südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine..
ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen puu, maja, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused.Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaikd ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks? *Pahameel ärakulunud keele üle. *rääkimine mitte suhtlemine, vaid kellegi allutamine. Keel on alati midagi niisugust, mille inimene leiab valmisolevana ei loo ju igaks korraks