Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud. 19.sajand teisel poolel levist pikitriibuline seelik. Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Põll: See kuulub ka nagu Mandri-Eestiski abielunaise rõivastusse. 19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naiste põlled valged linased, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Vöö: Oli kirjatud kirjaga, värvidest domineerisid ja madarapunane. Õlarätt: See seati murtuna käiste peale, nii et nurk jäi seljale, otsad pisteti ees vöö alla. Tanud: 19. sajandi esiemsel poolel, Kihnu tanudel tikand peaaegu et puudus. Sajandi teisel poolel hakati neid kaunistama. Kujuned omalaadne geometriseeritud lillkiri. Ehted: Need olid Kihnus lihtsad. Rõivaste kinnitusvahendiks oli vitssõlg. Piduliku
iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk- järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel, nn. rahvuslikul ärkamisajal, propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.
Samuti, rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid. Rahvariided elavad meie teadvuses aga ka tänapäeva moetööstuse kaudu. Tänane kõrgmood ei eelista ühe rahva traditsioonilist rõivast teisele ja nn folgi stiil, mis on inspireeritud eri
juba kaugemale. Niisugust seelikut kannab lesk peaaegu elu lõpuni. Väga paljude aastate möödudes võib sinna ka ilmuda ka mõni punane või roosa triip, üldmuljelt jääb see aga ikka tumedaks. Võõraste inimeste matusel käiakse mustatriibulise seelikuga, lesed kannavad musta. Põll kuulus Kihnus nagu Põhja- ja Lääne-Eestiski abielunaise rõivastusse. XIX sajandi esimesel poolel olid Kihnu naistel valged linased põlled, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlle. Vöö (üe) oli korjatud kirjaga, domineerisid tumesinised ja madarapunased värvitoonid. Kihnus ei kinnitatud vööga seelikuvärvlit, vaid vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks särgi peale. Vööd pole vahepeal ära võetud isegi öösel magades. Vöö arvati kehale tuge andvat nii otseses kui 8 Marek ka maagilises mõttes. Õlarätti kanti pidulikul puhul
annaabi.ee 
