peatükk) Ülesanne 1.Punkti kõrguste määramine. Kaart mõõtkavas 1:20 000. Lahendus: Et leida punkti 1A kõrgust, tõmban läbi kahe horisontaali, mille vahel punkt asub, joone, mis on asetatud võimalikult täisnurkselt horisontaalide suhtes, ja mõõdan kaardilt selle pikkuse. Järgmisena otsustan kumb horisontaalidest joonisel on madalam ning mõõdan selle ja punkti vahelise kauguse. Määran kõrguskasvu horisontaalide vahel: kui horisontaalid on mõlemad pidevjooned, on nende vahe 5 m pikk nagu kaardil märgitud. Kui üks horisontaalidest on kriipsjoon siis on horisontaalide vahe poole väiksem ehk 2,5 m. Arvutan reaalse kauguse madalamast horisontaalist punktini kasutades valemit , . Nüüd saan leida punkti 1A kõrguse kasutades valemit , kus on madalama horisontaali kõrgus. H. Samamoodi leian ka järgmised väärtused. Punkt a (mm) a' (mm)
6liitrine DOHC V8, mille võimsuseks pakub Ford üpris tagasihoidlikult 390 hj; standardis on mootoril 8 PSI rõhuga Rootstüüpi kompressor) prooviti lisaks tehasekompressorile läbi veel kolm ülelaadimismeetodit twinscrew, tsentrifugaal ja twinturbo. Et erinevatele kompressoritele enamvähem võrdsed lähtepositsioonid anda, otsustati kõikidel juhtudel jääda 14 PSI ülelaaderõhu juurde. Tulemustest annab ülevaate lisatud graafik; boosti näitavad pidevjooned, mootori arendatud väändemomenti katkendjooned. Esmalt võiks vaatluse alla võtta stock Rootstüüpi kompressori (rohelised graafikud) ja KenneBelli topeltkruvikompressori (sinised graafikud). Nende ühiseks nimetajaks on see, et tegu on väntvõllilt ringi aetavate nn. positive displacement kompressoritega, mis liigutavad iga oma pöörde kohta kindla hulga õhku. See tähendab, et mõlemad kompressorid peavad hästi sammu mootori õhuvajadusega
2) Määrame joonestusvälja piirid (käsk LIMITS). 3) Loome kihid (käsk LAYER). Arvuti pakub välja välja vaid ühe kihi kasutamist, mille nimeks on "0". Senise õppetöö alusel võib väita, et kui kasutatakse kogu joonise valmistamiseks vaid kihti nimega "0", siis selle arvutitarbija IQ-test annaks tulemuseks ~ 0. Tingituna joonise suhtelisest keerukusest – joonisel on mitut liiki jooni (telgjooned, pidevjooned ja siis veel: sirglõike, ringjooni ja ringi kaari) oleks ilmselt otstarbekas need joonise osad paigutada igaüks oma iseloomu järgi omaette „sahtlitesse” põhimõttel „iga rodu oma kodu”. AutoCAD teeb seda nii, et joonis valmistatakse kihilisena, täpselt nii negu tegi seda veel hiljuti kolmekihiline värvifilm (sellele olid väljast suunaga sissepoole järgmised kihid:
Mahalõikamine on mõneti sarnane käsuga BREAK (vt. lk. 34).
Järgmisena võtame vaatluse alla multijoonte kasutamise. Multijoon käivitatakse käsuga
MLINE ja ta koosneb paralleeljoonte komplektist, mis kõik ühe korraga joonestatakse ja
moodustavad ühe objekti. Erinevaid multijoonte stiile võib luua kuitahes palju (igaühel uni-
kaalne nimi), sealjuures alati on üks neist jooksev. Algselt on olemas multijoonte stiil nimega
STANDARD kaks paralleeljoont (jooksva kihi värvusega pidevjooned) vahekaugusega üks
ühik. Uute multijoonestiilide loomist käsitleme allpool. Käsu MLINE viibal
Specify start point or [Justification/Scale/STyle]:
on järgmised võimalused:
23
· J ilmutatakse viip Enter justification type [Top/Zero/Bottom]
annaabi.ee 
