positsiooni ja säilitas 900 aasta kestel. Kiievi vürstiriik lagunes 1136.a. Jõukas Novgorod, Polotsk ja Pihkva muutusid iseseisvaks. 1158.a. sai Lüübekist tähtis kaubanduslik keskus Läänemere ruumis. Liitlaseks ja saksa kaubanduse tugipunktiks oli Visby linn Gotlandil. Lundi piiskop nimetas 1169.a. munk Fulco Eestimaa piiskopiks ja palus Skandinaavia riikide kuningaid teda aidata eestlaste ristmisel. Skandinaavlased tegid mõned röövretked Eesti aladele, pidevamat vallutustegevust ei esinenud. Aastal 1170 spprotasod eestöased rüüsteretke Ölandile. 1177.a. nim. Kroonikates eestlaste pidevaid võitlusi maale tungivate venelastega; eestlased tungisid vasturünnakul Pihkva alla. 1187.a. hävitasid idaviikingid ( kas karjalased, saarlased, liivlased või kõik ) Rootsi tähtsa kaubanduslinna Sigtuna Mälari järve ääres. 1192.a. tegid venelased röövkäigu Ugandisse, põletades maha Tarbatu ( Tartu ) ja Otepää linnused
kõvemini ühte seovad ja mida seejuures võib lugeda kunstlikkude võtete hulka. Juba romaani esimest pilti, Andrese ja Krõõda tulekut Vargamäele, kasutatakse ära teose ehituse mõttes: V osa lõpus kerkib sama motiiv uuesti esile, luues kauni ühendava lüli lõpu ja alguse vahel. Seda algavat-lõpetavat motiivi ei saa aga liigitada kunstlikkude võtete kilda. Seda on õiglasem nimetada ühekordseks efektseks võtteks, millel ei ole pidevamat ning aktiivsemat tektoonilist mõju. Sääraseid puäntilisi episoode on ,,Tões ja õiguses" rohkesti, näit. kohe alguses üllatab veel lehma sohujäämine, mis ühtlasi on sümboolne edaspidisele elule Vargamäel. ,,Tõe ja õiguse" I osa (1926) enda ulatuses ei leidugi olulisemaid kunstlikke ehitusvõtteid. Vähemaulatuslikuks võiks lugeda ainult seda, et Andrese-Pearu kontrastsus varjundatakse ühe peidetud motiiviga, nimelt et lk
Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes oma reisimäkmeid. 1886. a. oli ta keelte- ja muusikaõetajaks Kuuda seminaris Mäjamaal, seejäel tö otas veel aasta kodu-õetajana Matsalus. 1888. a. sooritas Bornhöe eksternina Tallinnas günaasiumi lõpeksami ja asus Tartu üikooli õpima keeleteadust ning kunstiajalugu, kuid pidi juba õge peatselt majandusliku kitsikuse tõtu õingud katkestama; ka hiljem väismaal ei länud tal samal põjusel korda pidevamat stuudiumi jäkata. 1890. a. ilmus Bornhöe teine ajalooline jutustus «Villu võtlused». Kirjanik ise leidis sel ajal teenistust abikötrina (organistina) Novgorodi kubermangus ja jägmisel aastal koduõetajana Peterhofis (Speranski ja vüst Obolenski perekonnas), puutudes siin muuhulgas kokku ka suure vene kirjaniku L. Tolstoiga. Seejäel tegutses Bornhöe jäle ajakirjanikuna 439 Lä ane-Euroopas, avaldades ütlasi 1892. a. kaks uut teost --satiiriliste jutustuste sarja
annaabi.ee 
