nr 27 B-duur KV 595 , teises pooles esitati üks teos sümfoonia nr 41 C-duur. Kontserdil oli palju rahvast ning seekord oli kuidagi imelikult palju turiste, eriti soomlasi. Samuti nägin kontserdil ka klassiõdesid, keda vaheajal tervitamas käisin. Kontserdi alustasid keelpillid. Esimene teos algas hiilivalt, pianos. Sellele järgnes cresendo, mis lõppes lühikese generaalpausiga, kuid ma kuulsin, et kõik pillid ei võtnud poognaid üheaegselt ära. Seejärel alustati uuesti pianost kuni lõpuks jõuti teemani, kus ma tundsin end kui lendavat. Siis tulid mõnusad sünkoobid ning oli kuulda tsello mahlaseid hääli. Vahepeal oli minu jaoks päris veidrad kooskõlad, millele järgnesid glissandod. Seejärel tuli viiulite soolo, mida saatsid tsellode lühikesed poognatõmbed. Kohati tundus nagu ma oleksin mingis õudusfilmis, kus pinge koguaeg kasvab ning jõuab kulminatsiooni ja siis algab uuesti vaikselt kuni järgmise kulminatsioonini
Nimelt see, kuidas helilooja lõi efekti päris metsakohinast.Teos oli üpriski kiire meloodiaga, lühike ja kõrges registris.Teose lõpu poole meloodia läks aina intensiivsemaks ja jättis mulje tormist, mis vallutas metsa.Teine pala oli Franz Schuberti Ekspromt nr 2 As-duur op.142. Seekord oli antud teose meloodia romantiline,pehme ning dünaamika poolest vaiksem.Pala keskel märkasin, et teose meloodia muutus pidulikuks ja dünaamika omakorda valjemaks mezzo pianost fortissimoni.Kolmas ja viimane teos Kadri Sumeralt oli teos nimega ,,Nukker toreador".Alguses oli teos kõrges registris, kuid see muutus väga tihti.Teose tempo oli aeglane kuid minu jaoks väga ootamatult muutus see väga kiireks, lausa intensiivseks.Ma kujutasin ette kuidas vaene nukker toreador elas oma kurbi emotsioone välja, lausa väga kibedalt ja meeleheitlikult.See, mis mulle selle pala juures kõige rohkem meelde jäi, oli see kui spontaalselt teos lõppes
Selles osas on vaja jälgida, et saatehääled ei mataks soolosid, vastupidi, nad peaksid toetama ja täiustama teineteist. Kahes viimases taktis on oluliseks märksõnaks dünaamika vastandumine. Osa lõpus juhatan kaks viimast lööki ,,murtult" välja, et paremini edasi anda noodis olevaid rõhke ja aeglustust. C-osa juhatan ,,kahe peale", kuna see on parajalt kiire. Tuleks jälgida, et partiisid lauldaks kergelt ja edasiviivalt. Lisaks on siin pidev kasvamine pianost fortissimosse. Eelviimases taktis on oht neljandal löögil ,,sisse laulda". Kokkuvõte Eduard Oja ,,Kägu kukub" on väga huvitav teos, sest siin on hästi tabatud käo kukkumist. Usun, et teosega saaksid hakkama ka paljud isetegevuskollektiivid, kuna antud lugu ei sea ületamatuid takistusi just tessituuri osas. 10 Kasutatud kirjandus Oja, Eduard 1972. Kägu kukub. Segakoorilaule. Noot. Koost A. Üleoja ja A. Lüüs. Tallinn: Eesti Raamat, lk 30-33. Rumessen, Vardo 2007
annaabi.ee 
