Ta hüüab Phoebuse nime kui valu muutub väljakannatamatuks ja palub andestust, pihtides kõike mida süüdistaja talt küsis. Tagasi kohtusaalis, Djali hakkab kohtuniku imiteerima, tõestades neile Esmeralda nõidusest. Kohtunik määrab neile mõlemale avaliku patulunastuse Notre Dame'i ees ja seejärele poomise Place de Grève'l. Esmeralda veenab ennast, et ta näeb und. Vangistatuna pimedasse maa-alusesse kongi, palvetab Esmeralda, et ta kohtuks varsti Phoebusega, isegi surmas. Kuna tal ei ole üldse valgust, ei ole tal aimugi mis päev on või reaalsustaju, et tegu ei ole unega. Ta kuuleb vaid veetilkade ühtlast kukkumist mis ta lõpuks hulluks ajab. Korraga ilmub mees, väites et on preester. See on Frollo ja naine tunneb hirmu ta nägu nähes, see on mees kes räävis tema tõelise armastuse. Frollot haarab sõnavaling, väites et on teda alati armastanud ja plaanis tema vangistuse, et saaks teda privaatselt külastada
Ta hüüab Phoebuse nime kui valu muutub väljakannatamatuks ja palub andestust, pihtides kõike mida süüdistaja talt küsis. Tagasi kohtusaalis, Djali hakkab kohtuniku imiteerima, tõestades neile Esmeralda nõidusest. Kohtunik määrab neile mõlemale avaliku patulunastuse Notre Dame'i ees ja seejärele poomise Place de Grève'l. Esmeralda veenab ennast, et ta näeb und. Vangistatuna pimedasse maa-alusesse kongi, palvetab Esmeralda, et ta kohtuks varsti Phoebusega, isegi surmas. Kuna tal ei ole üldse valgust, ei ole tal aimugi mis päev on või reaalsustaju, et tegu ei ole unega. Ta kuuleb vaid veetilkade ühtlast kukkumist mis ta lõpuks hulluks ajab. Korraga ilmub mees, väites et on preester. See on Frollo ja naine tunneb hirmu ta nägu nähes, see on mees kes räävis tema tõelise armastuse. Frollot haarab sõnavaling, väites et on teda alati armastanud ja plaanis tema vangistuse, et saaks teda privaatselt külastada
ja üleastumised?» Siis kummardus ta tema kõrva juurde ja lisas (pealtvaatajad arvasid, et ta kuulab süüaluse viimast pihtimist) : «Kas sa tahad minu omaks saada? Ma võin sind veel päästa!» Tütarlaps vaatas talle teravalt otsa ja ütles: «Tagane minust, saatan! Või ma annan sind üles!» Ülemdiakon naeris võikalt. «Sind ei ustaks. Sa lisaksid oma roimale ainult häbi juurde. Vasta ruttu! Tahad sa minu omaks saada?» «Mis sa tegid mu Phoebusega?» «Ta on surnud!» vastas preester. Sel silmapilgul tõstis ülemdiakon juhuslikult pea üles ja nägi platsi teises otsas Gondelaurier' maja palkonil kaptenit, kes seisis Fleur-de-Lysi kõrval. Preester vaarus, äigas käega üle silmade, vaatas veel kord ja pomises needimissõnu. Kõik ta näojooned virildusid tugevasti. «Hea küll, sure siis!» pigistas ta hammaste vahelt. «Keegi ei pea sind saama!» Ta sirutas oma käe mustlastüdruku kohale ja hüüdis valjult, surnumatja häälega:
annaabi.ee 
