Et täiustada prantsuse luulekeelt ja et tõsta prantsuse luule esteetiliselt kõrgemale senisest levinud tahumatust rahva-ja linnaluulest. Plejaadis oli Pierre de Ronsard (armastatu oli Cassandra), Joachim Du Bellay. Ronsard elegantse iroonia ja mänglevusega sonetid; maise armastuse eelistamine jumalikule; maise ilu kaduvus ja vaimu püsivus. · Shakespearegi eemaldub petrarkistide platoonilisest õhkamisest südamlikkus, siirus, isiklikkus. Usub ilu püsivust kui mitte maisel kujul siis luulesse ja kunsti jääb see ideaalina ikka püsima. Maise elu mööduvuse nukrusele vastandab õilsad inimtunded truu sõprus need jäädvustavat tema meelest kunsti kui igavikuväärtusi. · Hispaania kirjanduses müstilise suuna teke inimese ja jumala sisemine ühendus siira
Tema armastusluule on hinnatud, tuleb sisse ka ühiskondlik teema (mis on tähelepanuväärne) Sajandi teisel poolel hakkab Hispaanias levima müstiline kirjandus. Luis de Leon, esimene müstiline kirjanik. Oli Salamanca ülikooli teoloogia õppejõud, 1572.aastal ta vangistati, kus ta oli ligi neli aastat. Sest ta tegi tõlke piibli Saalomoni laulust- seda peeti väga vabaks ja meeleliseks. Üldiselt on teinud ka palju tõlkeid. Tõlkinud näiteks Pietro Bembot (itaalia petrarkistide koolkonna juht) tema enda luule pole väga mahukas. Kaks teemat on: igatsus puhta looduse järgi ja igatsus maise elu lõppemise järgi (jumala juurde jõudmine) Tema üks luuletusi on üks kõige erootilisemaid Euroopa luuleajaloos. Kvint- viiest värsireast koosneb stroof. Teine müstiline kirjanik on San Juan de la Cruz. Lihtsat päritolu. Santa Teresa de Avila. Oluline proosakirjanik. Tal on kaks väga olulist proosateost. Santa Teresa mõttekaaslaseks sai Juan de la Cruz.
Plejaadi-rühmitus kutsus üles viljelema antiikseid ja Itaalia renessansi vorme ood, eleegia, ekoloog, sonett, eepos. Plejaad tegutses, täiustamaks prantsuse luulekeelt ja tõstmaks prantsuse luulet esteetiliselt kõrgemale senilevinud tahumatust rahva- ja linnaluulest. Plejaadi kuulusid Ronsand, Joachim, du Bellay. Ronsard lõi elegantse iroonia ja mänglevusega sonette, eelistas maist armastust jumalikule ning kujutas maise ilu kaduvust ja vaimu püsivust luules. Ka Shakespeare eemaldub petrarkistide platoonilisest õhkamisest. Ta hakkab kirjutama südamlikult, siiralt ja isiklikult. Shakespeare usub ilu püsivusse, kui mitte maisel kujul, siis luules ja kunstis jääb ilu siiski ideaalina püsima. Maise elu mööduvuse nukrusele vastanduvad õilsad inimtunded, nagu truu sõprus, mis jäädvustavad tema meelest kunsti kui igavikuväärtusi. Hispaania kirjanduses tekib müstiline suund, mis väljendub inimese ja jumala sisemine ühendus siira usu ja armastuse kaudu,
annaabi.ee 
