ja liigesevalu. Gripiviirus levib haigestunud inimese köhimisel või aevastamisel levivate süljepiiskadega. Gripi raviks kasutatakse neuraminidaasi inhibiitoreid, mis takistavad viiruste rakust väljumist, kuid neid tuleb tarvitama hakata 48 tunni jooksul pärast nakatumist. Tähniline tüüfus Tähniline tüüfus on põhjustatav nakkushaigus, millele iseloomulik on kõrge palavik, toksikoosinähud ja roseoleoosne-petehhiaalne lööve. Levis ka epideemiana peamiselt sõja- ja näljaajal ja külmal aastaajal. Taastuv tüüfus Taastuv tüüfus põhjustab polütsüklilise kuluga palavikuhaiguse. Palavikuhood lõpevad kehatemperatuuri ja arteriaalse vererõhu kriitilise langusega. Aastail 1901–1914 põdes seal taastuvat tüüfust 5018 inimest, nendest 4676 ajavahemikul 1907–1909. Nakkuse intensiivne levik vaibus siiski enne Esimese maailmasõja puhkemist ja 1911.–1914
), vektor ka. Ülekandeks on vaja kauakestev kontakt (24…48 h). Levib läänepoolkeral. Haigus aprillist oktoobrini. Virulentsus. • Intratsellulaarne kasv • Replikatsioon endoteelirakkudes – vaskuliit Haigused. • Kaljumägede tähniline palavik (Rocky Mountain spotted fever). 2–14 päeva pärast puugihamustust. Algab kõrge palaviku, külmavärinate, peavalu, müalgiatega. Lööve võib areneda 3 või rohkema päeva pärast, on makulaarne või petehhiaalne. Algselt jäsemetel, liigub siis kehatüvele. Tüsistused: GI sümptomid, hingamispuudulikkus, entsefaliit, neerupuudulikkus. Diagnostika. • Koekultuur – referentslaborites • Mikroskoopia – Giemsa, Gimenez, märgistatud antikehad. Kiire ja spetsiifiline. • Seroloogia – MIF (detekteerib välismembraani liigispetsifiliste valkude ja LPS vastaseid antikehi), Western blot kinnituseks. Esineb ristreaktsioone näiteks Legionellaga. • Molekulaardiagnostika – arendamisel.
uriinis haiguse esimesel nädalal. On võimalik post mortem Leptospira DNA detekteerimine kudedes. Neisseria meningitidis Koloniseerib peale nakatumist piisknakkusena inimese nina-neelu. Umbes 15%-l tungib tekitaja vereringesse, dissemineerub, põhjustades septitseemiat ning teatud hulgal inimestel läbib ka hematoentsefaalbarjääri, põhjustades meningiiti. N. meningitidis on eriti ohtlik väikelastele. Septitseemiaga patsientidel ilmneb 75% petehhiaalne lööve, mis on tingitud endotoksiinist. Letaalsus septitseemia korral võib väikelastel olla kuni 30%, sest käivitub šoki mehhanism. Septitseemia fulminantset vormi nimetatakse Waterhouse-Friedricksen’i sündroomiks ning see võib osutuda fataalseks mõne tunni jooksul tingituna massiivsest endotoksiini vabanemisest alguse saanud intravaskulaarsest koagulatsioonist ja tekkivast šokist. Uuritav materjal Meningiidihaigelt on uuritavaks materjaliks ajuvedelik ehk liikvor
Tavaliselt patsienti, kelle palaviku põhjustaja on selge ning kellel esmase hinnangu järgi eluohtlikku seisundit ei ole, saab enamasti edukalt ambulatoorselt ravida. Tagada tuleks arsti, ravimite ja toidu kättesaadavus. Septiliste tunnustega patsient või raske põhihaigusega patsient tuleks aga transportida vastava haigla EMO-sse. Näitajad, mille esinemisel tuleks patsient saata haiglasse: letargia, kuklakangestus, varem esinenud krambid; naha veritsus, petehhiaalne lööve; raskelt haige patsient (hüpotoonia, eksikoos, hüpo- või hüperventilatsioon, tsüanoos); vanus < 4 elukuu; vanus > 65 eluaasta, diagnoos ebaselge; tüüpilised lokaalsed sümptomid (valu neerude kohal, pleura hõõrdumine jne); krooniline põhihaigus (diabetes mellitus, südamepuudulikkus jne); oksendamine, puuduv hoolitsus; perearsti enne välja kirjutatud ravimid ei anna tulemust. Üldised ravivõtted
annaabi.ee 
