Üldiselt on tuuletallajatel kasin toidusedel nad eelistavad süüa närilisi, eelkõige uruhiiri. Need pisiimetajad elutsevad kõrges rohus ja on tegusad päeval. Äsja on leitud, et uruhiire uriin jätab maha ultravioletse jälje, mida tuuletallaja võib tajuda ja mis annab hiirt püüdvale kütile simnähtava juhtlõnga. Tuuletallaja levila põhjapoolsetes osades kõigub uruhiirte arvukus nelja-aastaste tsüklite kaupa ja lindude pesitsusedukus järgib seda. Öösel jahti pidades muutub tuuletallajate saak: püütakse ka selliseid ööloomakesi nagu metshiired ja juhuslikult ka noori küülikuid ja jänesepoegi. Oleks vale jätta muljet, nagu püüaksid tuuletallajad ainult väikesi karvaseid imetajaid. Ka putukad on oluliseks saagiks, eriti levila soojemates osades, samuti on sisalikud hüva roog. Vähemus tuuletallajaist näib olevat ka vilunud linnupüüdjad. Linnujahil kasutatakse samasugust varitsusvõtet nagu raudkullilgi:
Mõnes pesas olid teadmata põhjustel pojad hukkunud. Lennuvõimestus 46 poega (2006 oli see arv 62). Eestis pesitseb 55-60 paari kalakotkaid. Võrdluseks 1985. aastal pesitses vaid kümmekond paari... 2007 alustati värviliste plastikrõngaste kasutamist kalakotkal. Konnakotkastel (suur- ja väike-konnakotkas) oli oodata toidunappust eelmisel aastal, aga tegelikult jõudis see kätte alles tänavu. Näriliste arvukuse madalseisust tingituna oli pesitsusedukus väga madal (0,22 poega asustatud pesa kohta). Konnakotkaste arvukuse hindamine on pisut keerukam ja sellega me koosoleku ajal hakkama ei saanud, tõenäoline arvukus on stabiliseerunud ca 500 paari tasemel (kuigi kõigub aastati olenevalt toidu olemasolust ja talvitusoludest Lõuna-Aafrikas). Ka konnakotkastel kasutatakse värvilisi rõngaid alates 2006. aastast. www.kotkas.ee
Kurna suurus kõigub 3-13 munani. Haudevältus ligikaudu 30 päeva, peale kolmenädalast pesaelu lahkuvad pojad täielikku lennuvõimet saavutamata pesast. Umbes viis nädalat veedavad noorlinnud veel pesa läheduses ja manguvad vahetpidamata vanalindudelt toitu. Vöötkaku iseloomulik käitumine saagijahil on rappelend. Raplemine on veidi pehmem ja ,,õhulisem" kui tuuletallajal. Aktiivne päeval ja videvikus. Põhiosa toidust moodustavad uruhiired. Vöötkaku arvukus ning pesitsusedukus sõltuvad nende olemasolust ja arvukusest. Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 41×22×19 mm. Eestis on vöötkaku pesitsemine tõestatud 4 korral: 1893.a. leiti pesa koos pojaga Saaremaal, enne 1897 aastat leiti pesa Harjumaal Leholas. 20.sajandist on kaks pesaleidu: 1942.aastast Tartumaalt Ilmatsalu lähedalt (pesa 3 pojaga) ja 1974. aastast Loode-Eestist Nõmmemaalt (paari 3 lennuvõimelise pojaga). Sagedamini võib vöötkakke kohata meil talveperioodil
annaabi.ee 
