sigimisedukus (keskmiselt 1,2 poega asustatud pesa kohta) oli viimase kolmekümne aasta parim. Koht ökosüsteemis Merikotkal looduslikke vaenlasi ei ole. Merikotkas kuulub looduskaitsealuste liikide I kategooriasse. Kaitse: Merikotkale kehtestati pesitsusaegne jahikeeld 1935. aastal, aastaringse kaitse tagas 1957. aasta looduskaitseseadus. 1984. aastal ühines Eesti Põhja-Euroopa ja Gröönimaa merikotka kaitse programmiga. Praegune kaitstavate loodusobjektide seadus kehtestab pesitsusaegse liikumis- ja alatise majandamiskeelu 200 meetri raadiuses ümber merikotka pesapuu. Merikotkas kuulub Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse, Bonni konvensiooni I ja Berni konventsiooni II lisasse, CITES-i I lisasse ning IUCN punase raamatu ohulähedaste liikide hulka.
häirimine, toitumispaikade kvaliteedi langus, hukkumine elektriliinides ja muud inimtegevusest tulenevad mõjud. Peale inimtegevuse mõjutavad areaali piiril paiknevaid kurgede populatsiooni ka tõenäoliselt looduslikud ohutegurid, mille mõju on veel vähe uuritud. Must-toonekurg on inimpetlik lind ning seega häirib inimtegevus oluliselt tema pesitsusedukust. Ta on väga tundlik pesa juures toimuvatele häiringutele ning samuti ka toitumispaikades. Eestis on tõendeid pesitsusaegse häirimise kohta vähe, kuid selle põhjuseks on asjaolu, et häirimisjuhte on raske kindlaks teha. Häirimine toitumispaikades mõjutab lindude sigimisedukust. Eestis pole häirimise mõju toitumispaikades uuritud, kuid arvatakse, et toitumispaikades olev varjav taimestik vähendab häirimist ning pikema päevaga pesitsusaldel (nagu Eestis) on häirimine väiksem kui lõuna pool, kuna häirimatut valget aega, millal inimesed magavad, on kauem.
talvituspaikades: ka Kesk-Euroopas kattusid tollal jõed jääga. Eerik Kumari avastas järgmisel kevadel ja suvel oma vaatlusretkedel Põlvamaal vaid kolm jäälinnu asustatud pesapaika (1939. aasta suvel sedastatud paarikümne asemel), järgmise niisama karmi talve järel aga ei leidnud mitte ühtegi. Põhja-Eesti pesapaikadelt ei leitud jäälinde kuni 1943. aastani ja alles 1950. aastatel hakkas paarikümne aasta tagune levikupilt taastuma. Üks pesitsusaegse arvukuse kõrgtasemeid oli 1970. aastate keskpaiku, mil pesi leiti koguni madalates, kuni 1,5 meetri kõrgustes jõepervedes. Ent sama kümnendi lõpupoole, pärast paari karmi talve, saabus uus arvukuse madalseis. Mida jäälind sööb? Põhitoit on väikesed, kuni seitsme sentimeetri pikkused kalad: lepamaim, ogalik, viidikas, trulling, rünt ning suuremate kalade maimud. Mõnikord haarab jäälind ka
ajavahemikul 15. aprillist 15. juunini. 4.2 Elupaikade piiritlemine Püsielupaigad on mõeldud suur-konnakotkaste pesapaikade kaitseks. Püsielupaigad koosnevad sihtkaitsevööndist ja piiranguvööndist. Sihtkaitsevöönd hõlmab suur- konnakotkaste pesapaika ja seda ümbritsevat pesametsa vähemalt 250 m raadiuses, sihtkaitsevöönd võib ulatuda ka 500 m kaugusele. Sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiva vanusega pesamets, kuhu varupesade rajamise tõenäosus on suur. Pesitsusaegse rahu tagamiseks pesapaigal on vajalik piiranguvöönd. Piiranguvööndi moodustab sihtkaitsevööndist välja jääv ala, mis jääb 250-500 m raadiusesse suur- konnakotka pesadest. Iga püsielupaiga jaoks moodustatakse täpsemad piirid eraldi. Arvestades suur- konnakotka suurt pesapaigatruudust ja pesitsuspuistute teisi looduskaitselisi väärtusi, tuleks pesakohta kaitse all hoida kuni on säilinud pesitsemiseks sobilik elupaik
annaabi.ee 
