ujuvaid suuri kalu. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi või haava ladvaossa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi. Levik Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18.
magamiskohtasdena. Harvemini rikuvad pesi ka mägrad, rebased karud jt. Lindudest on siplegate peamiseks vaenlaseks rähnlased(roherähn, kirjurähnid, väänkael). Loomade poolt tehtud kahjustusi saab vältida järgmiste abinõudega: 1.Pesade kohale asetatakse plastik või traatvõrgust kaitsetelgid, mis takistavad loomade juurdepääsu pesani. Võrk ei tohi olla liiga tihe, et see segab pesa mikrokliimat- pesad võivad hallitama minna. 2.Pesakuhil kaetakse kuuseokstega. See metoodika töötab samal põhimõttel, kui võrktelgikagi, kuid on käepärasem, see eest võib tuua kaasa kahjulike mõjusid pesakuhila mikrokliima ja õhuvahetusele. 3.Pesa piiratakse teivastest taraga või kaitseraamiga. Takistab metssigade hävitavat tegevust 4.Metssigade talvise lisatoitumise kohad valitakse puistutesse, kus pole läheduses metsakuklase pesi 6 [6] Tulemused ja arutelu
kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi. Levik ja arvukus Ilmselt on merikotkas Eesti põlisasukas. Esimesed kirjalikud
veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kui üksik kobras võib kaevata endale uru kaldanõlvale ja vooderdada sinna ka pesa, siis koprapere ehitab oma pesa alati okstest, pinnasest ja veetaimedest. Kuna kobras sobitab ehitusmaterjali hoolikalt kokku ja tihendab konstruktsiooni savi ja muu pinnasega, on tema pesakuhil väga tihe ja vastupidav. Kobras kasutab paljaks näritud oksi pesa ja tammede ehitamisel. See võib olla üsna suur, kuni 15 meetrise ümbermõõduga ja isegi 2 meetrit kõrge. Kui pesa on ehitatud madalasse kohta, on selle põhiplaan ümmargune. Kaldale ehitatud pesa on aga tavaliselt piklik: kuna sissepääs peab alati olema vee all, siis on sellise pesal veeni ulatuv laiendus, mille varjus sissepääs paikneb. Kuhila sees olev avar
annaabi.ee 
