loodetav võit. Melius dictum quam amicum perdere parem on kaotada sõna kui sõpra. Mores cuique sui fingunt fortunamigaühele loovad saatuse tema kombed. Multi multa sciunt, nemo omnia paljud teavad paljut, mitte keegi ei tea kõike. N Nec sine te, nec tecum vivere possum ei ilma sinuta ega sinuga ei saa ma elada. Neminem id agere, ut ex alterius praedetur inscitia keegi ei tohi kasu saada teise teadmatusest. Nemo amat, quos timet keegi ei armasta (neid) keda kardan. Nemo perpetuo in voluptatibus vivitkeegi ei ela pidevalt naudingutes. Nescit vox missa reverti öeldud sõna ei saa tagasi võtta. Nihil est difficile volenti tahtjale ei ole miski raske. Nihil homine est miserius aut superbius miski ei ole ülevam ja haletsusväärsem inimesest. Nil agenti dies longus est sellele, kes midagi ei tee on päev pikk. Nil de nihilo fit mitte millestki ei sünni mitte midagi. Nil inultum remanebit mitte miski ei jää ilma kättemaksuta. Nil nisi bene mitte midagi peale hea.
isandad nendele mõnda orjuse kergendust peavad andma ja võimaldama kirikliku usuelu nõuete täitmist (U. B. 158). Ka keiser F r i e d r i c h II on (umbes 1232. a., v. U. B. 112) seletanud nende maade vastristitute suhtes, et oleks jõle seisukord, kui vabadus läheks usu läbi kaduma ja muutuks orjuseks. Ta võtab seepärast kõik noorkristlased tervikuna ja üksikult ühes kõige nende varandusega oma ja riigi erilise kaitse alla, neile jättes jäädavalt (perpetuo) vabaduse ja õigused (immunitates), mis neil enne ristiusku pöördumist olnud. Ta vabastab nad igasugusest alluvusest kuningatele, hertsogitele, vürstidele, krahvidele ja teistele magnaatidele. Nad alluvad ainult püha ema, kiriku, ja Rooma riigi valitsusele, nagu teisedki riigi vabad elanikud. Peaaegu nendesamade sõnadega tunnustab ka Rooma kuningas Rudolf vastristitute vabadust ja võtab nad erilise kaitse alla ühes nende varandusega (umbes 1274, v. U. B. VI. 2750)). 2. 13
vicariorum peculium: hoc amplius et nomina debitorum. (Pekuulium võib aga sisaldada igat liiki asju, nii vallasasju kui maad: Pekuuliumis võivad olla ka alluvad orjad (vicarii) ning alluvatele orjadele kuuluv pekuulium, samuti võlglastele antud ja neilt saada olevad võlad.) D. 15.1.25.: Pomponius libro vicensimo tertio ad sabinum: Id vestimentum peculii esse incipit, quod ita dederit dominus, ut eo vestitu servum perpetuo uti vellet eoque nomine ei traderet, ne quis alius eo uteretur idque ab eo eius usus gratia custodiretur. sed quod vestimentum servo dominus ita dedit utendum, ut non semper, sed ad certum usum certis temporibus eo uteretur, veluti cum sequeretur eum sive cenanti ministravit, id vestimentum non esse peculii. (Pekuuliumi hulka kuulub iga riietusese, mille isand on andnud orjale alaliseks kasutamiseks ja on andnud selle üle sooviga, et keegi teine seda ei kasutaks ning ori
annaabi.ee 
