vesiikuliteks, kusjuures tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellulaarsesse ruumi. Nekroos on raku surm, mis ei allu tema enda kontrollile. Selle käigus kaob raku membraani terviklikkus ning tema tsütoplasma komponendid satuvad ekstratsellulaarsesse ruumi, mis võib kahjustada teisi rakke ja põhjustada põletikku. Hiirtel tekivad nt varbad apoptoosi käigus, apoptoosi teel tekivad varbavahed. Staadiumid: antakse signaal see jõuab mitokondrini tsütokroomC tuleb periplasmast välja, sest kaotab heemi (ilma tsütokroomC-ta jäävad elektronid seisma, tekivad radikaalid) läbib rida kaspaase (mis on apoptoosi algatajateks ja läbiviijateks) DNA fragmenteerumine, tekivad väikesed membraaniga ümbritsetud vesiikulid. Et rakke värvida, peab nende membraan olema kahjustatud, siis PI, DAPI pääsevad sisse. Rakud mis värvuvad on järelikult kahjustunud või surnud (surnud või hilises apoptoosis). DNA värvid: DAPI, PI, 7AAD.
aluseline fosfataas, penitsillinaas, transporterite seostusvalgud, formiaat-vesinik lüaas, tsütokroom C, osa rakukesta sünteesi ensüüme jne.] G(+) bakterite rakukest koosneb: 1) paksust (20-80 nm) peptidoglükaankihist, mis moodustab kuni 80% rakukesta massist, 2) Kestateihhuuhapetest, mis läbistavad peptidoglükaankihti, 3) Lipoteihhuuhapetest, mis seostuvad ka membraani lipiidkihiga. 4) Vahel rüügitakse ka G(+) rakukesta puhul rakukesta periplasmast (ruum membraani ja peptidoglükaankihi vahel). G(-) bakterike rakukest koosneb: Peptidoglükaani süntees: Peptidoglükaani ehituskivid (N- atsetüülmuramüülpentapeptiid, NAM) ja N- atsetüül- glükoosamiin (NAG) sünteesitakse UDP-derivaatidena tsütoplasmas. 1) N-atsetüülglükoosamiin-1-P + UTP UDP-N-atsetüülglükoosamiin + PPi 2) UDP-N-atsetüülglükoosamiin + PEP + NADPH2 UDP-N-atsetüülmuraamhape Pi + NADP+ NB
Valgulise poori kaudu tungivad rakku väikese molekulmassiga vees lahustuvad ained. Välismembraani seovad periplasma peptidoglükaankihiga lipovalgud. G(+) bakterite rakukest koosneb: 1) Paksust peptidoglükaankihist, mis moodustab kuni 80% rakukesta massist. 2) Kestateihhuuhapetest, mis läbistavad peptidoglükaankihti. 3) Lipoteihhuuhapetest, mis seostuvad ka membraani lipiidkihiga. 4) Vahel räägitakse ka periplasmast ruum membraani ja peptidoglükaankihi vahel. 38. Mis eristab mükoplasmasid teistest prokarüootidest? Neil puudub rakukest ning seetõttu on nende kuju muutlik ja nad on osmootselt tundlikud. 39. Kuidas toimib bakterirakule penitsilliin? Kuidas lüsotsüüm? Mis on nende märklauaks? Penitsilliin takistab peptidoglükaani sünteesi ja kahjustatud peptidoglükaaniga rakud lõhkevad.
Mikroobid saavad kasutada nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi fosforiühendeid. Fosfaadid on ka head puhverdajad fosfaatpuhver. Fosfor on elemendina suht sarnane arseeniga. Elusrakud saavad fosforit arseeniga segi ajada ja selles seisnebki arseeniühendite toksilisus rakule. Nt proteiini kinaasid panevad valgu fosforüülimise asemel talle külge arseeni. Orgaaniliste fosforit sisaldavate ühendite kasutamiseks on GN bakteritel suht aspetsiifilised fosfataasid, mis paiknevad periplasmas. Periplasmast transporditakse fosfataasireaktisoonis vabanenud anorgaanilised fosfaadid rakku spetsiaalsete transporteritega, mis paiknevad rakumembraanis. Transpordiks läheb vaja energiat. ATP, fosfori kandja rakus moodustub kas substraatsel või membraansel fosforüülimisel. Osa fosfaati talletatakse ka polüfosfaadina, mis omakorda on kasutatav nii ATP saamiseks kui ka fosforüüli doonorina kinaasireaktsioonides. Polüfosfaate sünteesitakse ATPst.
2.2.5. Välismembraani vesiikulid G(-) bakteritel on kaks membraani, lisaks tsütoplasmamembraanile ümbritseb peptidoglükaankihti veel välismembraan, mis võib olla rakkudel kõige välimiseks rakuosaks, mis lahutab bakterit keskkonnast. Kuna välismembraan on liikuv rakuosa, siis võib välismembraan välja sopistuda ning moodustuda vesiikuleid. Vesiikulid on 50 250 nm läbimõõduga sfäärilised kaksikkihilise membraaniga struktuurid, mis võivad sisaldada mitmesuguseid osiseid periplasmast. Välismembraani vesiikuleid on võimelised moodustama kõik G(-) bakterid ning kasutama seda kui alternatiivset sekretsioonimehhanismi. Vesiikuleid on kasutatud meditsiinis sisestamaks vajalikke aineid bakteritesse või eukarüootide rakkudesse. G(-) bakterid on võimelised eritama vesiikuleid nii planktilises eluvormis kui biofilmis elades, nii vedelsöötmes või tahkel söötmel kasvades, nii tehistingimustes kasvatades kui ka looduslikes tingimustes elades.
annaabi.ee 
