Osade putukaliikide emastel on selleks suguelundid muundunud, neil esineb imetajate emaka sarnane elund, teistel aga pole mingeid spetsiaalseid kohastumisi ja nende munad arenevad vastseteks emase suguteedes. Putukate munad on kuni 2 mm suured. Munade arv liigiti on erinev, ulatudes 20...30 kuni 300...600-ni (ühiselulistel kiletiivalistel 20000...30000). Munad munetakse liigile iseloomulikult, kas ühe- või mitmekaupa, kuhja või ritta jne. Parasiitputukad munevad peremeesputuka kehapinnale või sisse. Putukate mune kaitseb kest. Munas toimub looteline areng. Putuka lahkumisega munakestast algab lootejärgne areng. See kestab umbes 10 päevast kuni mitme aastani. Enamasti pole munast koorunud putukas sarnane täiskasvanud putukaga, teda nimetatakse vastseks. Vastne moondub täiskasvanud putukaks ehk valmikuks alles pärast teatud arengujärkude läbimist. Tiibadega putukatel eristatakse kahte moondeliiki vaeg- ja täismoone. Vaegmoondega areng erineb
eman ja isane. Palju mõlemast soost suguvõimetuid, mitmes suuruses töölised ja sõdurid. Ainult maismaal, vaegmoondega, taimtoidulised, pesa maasees, kuhik maapinnal, Eestis pole. Kiletiivalised - Kahe õhukese tiivapaariga, tagatiivad väiksemad, täismoone, vastsed erineva kujuga. 3 alamseltsi: pidevkehalised rindmik ja tagakeha kokku kasvanud, vastne taimtoiduline, munetilised vastsed parasitoidid, emased pistavad oma munad peremeesputuka kehasse, vahel isegi munasse, üksikuid liike ka magevees. Astlalised kuuluvad sipelgad, mesilased, herilased, kellel on kujunenud ühiselu suurte peredena. Ainult emased on töölised erinevalt termiitidest.N: meemesilane, vesivamp. 69. Käsijalgsed. Seltsingulised, kuid mitte koloonialised merepõhja loomad kahest poolmest koosneva lubikojaga, mida eritab mantel, ja millel võivad olla lukuplaat ja sulgurlihased nagu karpidel
koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust. Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus keemiliste signaalide suhtes. Õhust vastuvõetavad keemilised signaalid võib jagada kolmeks.
annaabi.ee 
