Paljudes peredes lõikas peremees ise leiba. Kartul ja soolasilk Kartul kodunes ülemöödunud sajandi keskel. Taludes söödi reheahju tuhasel põrandal küpsetatud kartuleid. Küpsed kartulid pandi sõela või mati sisse, õues puhuti kartulitelt tuhk pealt ja pandi sama nõuga lauale. Kõrvale söödi soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Tagakambris söödi jõukamades peredes paksupiima, mis oli koorega segatud, või pandi kartulile võid peale. Perelauale seda ei pandud. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu oli soola lisatud. Tagakambri jaoks panndi pannile lihalõike. Koorituid pannikartuleid tehti harva. Teine levinud moodus kartuleid süüa oli koorega keeta. Selleks oli vaja kartul puhtaks pesta ja panna patta keema, lisades soola. Värsked kartulid pandi kuuma vette, vanad pandi külma vette. Kui kartul oli pehmeks keenud, kurnati vesi välja ja pandi ilma kaaneta pada tulele, et kartulid kuivaksid.
viljapea teist. Nüüd nõrutavad torukraavid liigse vee, põua korral niisutavad vihmaseadmed põldu. Vanasti lõigati leivavilja sirbiga, vihk vihu kõrvale, hakk haki järel nurmele ootama, kuni jõudis rehepeksu järg. Enne päikesetõusu aeti ahted maha, rukist rabati, peksti pinda ja koodiga, põhku pahmasid härjad ja hobused. Terad tuulati sarjaga aganate seest välja. Heal aastal saadi põllult neli kuni viis seemet. Sellest pidi jätkuma mõisarendiks ja perelauale. Nüüd koristab vilja kombain lõikab, peksab ja tuulab üheaegselt. Puhas vili läheb kuivatisse, ilma, et talle kätt külge pannakse. Põllult saadakse kümme ja enam seemet. Vanasti hõõruti terad käsikivil jahuks või pani mölder veski tuule või vee jõul jahvatama. Nüüd käivad terad püülimisvaltside vahelt läbi. Jahu on pehme ja puhas. Sõelad võtavad välja viimase kui klii ja kestaolluse. Vanasti, kui pereema seadis leivategu, segas ta sõklaid taignasse toidujätkuks
riputada. Laua peale aga asetas perenaine vastküpsetatud jõululeiva, mida seal alles hoiti pühadeaja lõpuni. Seegi jagati kariloomadele kas kolmekuningapäeval, kui jõuluaeg möödas, või kunagi hiljem vastlapäeval, või alles kevadel esimesel karja väljalaskmise päeval. Maaperedes on kestnud kohati tänapäevani komme loomadele leivatükke jagada juba jõuluööl või esimese jõulupüha hommikul. Perelauale jäeti toit kogu ööks. Tähtis oli, et künni- ja külvimees sööks kas või kümme korda. Usuti, et siis jätkub ka järgmisel aastal toitu kogu perele. Põhja-Eestis küpsetati seapea. Kogu maal peeti oluliseks jõulutoiduks tanguvorste. Hiljem õpiti teiste rahvaste eeskujul ka verivorste valmistama ja jõululeiva asemel said oluliseks piparkoogid. Kirikust koju sõideti võidu, selleks et kiiremini koju jõuda ning kõiki tööriistu vikateid, rehasid,
annaabi.ee 
