Kirikumeetrikad on 1834. aastast alates saksakeelsetel trükitud vormidel, 1892. aastast venekeelsetel. Personaalraamatud on pidevad 1834. aastast. Uusi raamatuid hakati pidama iga 1520 aasta järel. Vallaliikmete nimekirjad on säilinud katkendlikult alates 1860. aastatest. Isikud on rühmitatud perekonniti, kohati hingeloendis esinemise järjekorras, kohati tähestikulises järjekorras. 20. sajand 1926. aastani meetrikad ja personaalraamatud, 1926. aastast pidama hakatud perekonnakirju säilitatakse vastava maakonna perekonnaseisuosakonnas. Sisaldavad ühel lehel kõiki ühe isiku andmeid, sh vanemate ning laste ja abikaasa andmeid (ka sündmuste kohta enne 1926. aastat). 1940. aastani on kasutatavad linnade ja valdade liikmete nimekirjad, valijate ja maksumaksjate nimekirjad jm, mis leiduvad vastavate omavalituste fondides Ajalooarhiivis (kuni 1917) ja Riigiarhiivis (19171944) (Harjumaa materjalid ka Tallinna Linnaarhiivis). Pärast 1940
Kirikumeetrikad on 1834. aastast alates saksakeelsetel trükitud vormidel, 1892. aastast venekeelsetel. Personaalraamatud on pidevad 1834. aastast. Uusi raamatuid hakati pidama iga 1520 aasta järel. Vallaliikmete nimekirjad on säilinud katkendlikult alates 1860. aastatest. Isikud on rühmitatud perekonniti, kohati hingeloendis esinemise järjekorras, kohati tähestikulises järjekorras. 20. sajand 1926. aastani meetrikad ja personaalraamatud, 1926. aastast pidama hakatud perekonnakirju säilitatakse vastava maakonna perekonnaseisuosakonnas. Sisaldavad ühel lehel kõiki ühe isiku andmeid, sh vanemate ning laste ja abikaasa andmeid (ka sündmuste kohta enne 1926. aastat). 1940. aastani on kasutatavad linnade ja valdade liikmete nimekirjad, valijate ja maksumaksjate nimekirjad jm, mis leiduvad vastavate omavalituste fondides Ajalooarhiivis (kuni 1917) ja Riigiarhiivis (19171944) (Harjumaa materjalid ka Tallinna Linnaarhiivis). Pärast 1940
soovil (Riigikohtu Tsiviilosakonna toimetis nr 30, 1927). Selle õiguse kinnitas 22. oktoobril 1934. a antud perekonnanimede korraldamise seadus (RT 1934, 91, 735). Siseministri 26. novembri 1934. a perekonnanimede ja nimede korraldamise määrusega (RT 1934, 102) sätestati, et nii ees- kui ka perekonnanimede õigekeelsusliku parandamise sooviga tuleb pöörduda selle omavalitsuse perekonnaseisuametniku poole, kelle juures peetakse sooviavaldaja perekonnakirju. Perekonnaseisuametnik pidi otsustama küsimuse, kahtluse korral aga esitama selle otsustamiseks siseministeeriumile. Keeleteadlaste poolt välja töötatud täpsemad juhised avaldati ajakirjas Eesti Keel (Elisto 1934). 12. veebruaril 1935 andis siseminister võõrapäraste nimede kirjutamise määruse (RT 1935, 15). Sellega pandi perekonnaseisuametnikele kohustus juhtida kodanike tähelepanu nende nimede võõrapärasusele ning võimalusele
annaabi.ee 
