Siis nad nägid, et üks mees, kes maas vedeles oli surnud. Natuke hiljem jõudis politsei koos kohale ning politseiinspektor hakkas inimestelt juhtumi kohta küsima. Politseiinspektori nimi oli Herman ja ta oli üks parimaid inspektoreid. Kui juba palju aega oli möödunud ja keegi ei teadnud ikkagi veel, kes oli mõrvar hakkas peokorraldajal närvidele käima, et politsei ta pidu rikub. ´´Olge nüüd, Inspektor Herman, kui kaua tahate minu külalisi kinni pidada?´´ küsis peokorraldaja, kes oli ratastoolis, inspektorilt kannatamatult.´´Mul pole aega nendeks juurdlusteks ja pealegi pole teil mitte mingeid tõendeid!´´. ´´Ükskõik kui palju te ei kaebaks oli kadunuke ikkagi üks teie peo külalistest. Eleanora panga juhataja tapeti siin, kas te ei saaks natuke veel kannatada´´ vastas Herman peojuhatajale külma närviga. ´´Härra Herman, kas te väidate, et mõrvar on ikka veel siin?´´ ´´See on tõsi´´ vastab üks hääl ukse juurest, see oli Jim
Seda "tulivett" peeti parimaks rohuks kõigi haiguste ja eriti katku vastu. Tihti kujunesid uhked pidusöögid mõttetuteks prassimisteks. Et saada korralikku lõunasööki, tapeti terve härg või siga. Eriti uhked olid rikaste linlaste pulmad, mis kestsid kolmest päevast nädalani. Iga pulm pidi olema eelmisest uhkem ja nii pidi raad pulmapidude kestvust ja toitude hulka piirama. Samas vägevad ja uhked olid ka tsunftide peod. Sellise peo lõpus pani peokorraldaja ühele külalisele kaela ümber lillevaniku, mis tähendas, et tema pidi järgmise peo korraldama. Peol oli tähtis kaks elementi: palju toitu ning kombed. Söömaaja algust tähistati sarve puhumisega. Külalised pesid sõrmed puhtaks ja kuivatasid näpud valgetesse rätikutesse. Seejärel peeti söögipalve. Laud pidi olema kaetud valge linaga. Iga inimese jaoks pandud lauale peeker ja nuga. Toitu tõsteti ette lusika ja kahvliga. Vedelat toitu pakuti kahe kõrvaga kausikesest.
märgid. Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peokorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas peotalitajate peamees Põltsam osalejaid seadma pidulikku rongkäiku, mille järjestus oli varasemalt loosi teel kindlaks määratud. Kell 9 hommikul alustas lauljate rongkäik liikumist ,,Vanemuise" seltsimaja eest. Tiigi tänavalt mindi Maarja kiriku kaudu Toomeorgu kirikuvaremete kõrval asuvale platsile kus pidi toimuma pidulik jumalateenistus. Ligi tuhande laulja, mängija ja peokorraldaja rong venis küllalt pikaks, nii et selle möödumine kestis vähemalt 10 minutit. Toomemäel rongkäiku juba oodati. Rahvas oli kirjus rahvariietuses maaliliselt aset võtnud Toomemäe põhjapoolsel nõlval. Kell 10 jõudis rongkkäik peoplatsile. Laulupeo avatseeniks oli paik hästi valitud ajaloolise Tartu südames. Väljaku lõunapoolsesse otsa kõrgete lehismändide alla oli seatud peokõnelejate jaoks midagi altaritaolist ning poodium Tartu-Maarja laulukoori ja
platsil pidi toimuma pidulik jumalateenistus. Maarja kiriku juures peatuti ja lauldi koraali. Rongkäiguga koos hakkas linnarahvas vähehaaval Toomeoru poole liikuma. Laulupeo avamine Toomeorus Nüüd voogas eesti maarahva võimas rongkäik läbi ülikoolilinna tänavate, kus mõne peo või tähtpäeva puhul tavaliselt nähti liikumas vaid saksa seltside või üliõpilaskorporatsioonide väheldasi gruppe. Ligi tuhande laulja, mängija ja peokorraldaja rong venis küllalt pikaks, nii et selle möödumine kestis vähemalt 10 minutit. Lippude võimas voogamine ja lauljate eri värvi rahvariided mõjusid pidulik-dekoratiivselt, tõstes nii pealtvaatajatele kui ka peotegelaste meeleolu. Kell 10 jõudis rongkäik peoplatsile. Laulupeo avastseeniks oli paik hästi valitud ajaloolise Tartu südames, keskaegse piiskopikiriku varemete jalamil, kõikjalt puudega piiratud Toomeorus. Esimene järk peokavast 18. juuni hommikupoolel oli täiesti vaimulik