veebruariks oli liikvel juba 16,5 miljoni marga eest, käsitlesid nii riigivõim kui ka rahvas hädarahadena. Neid trükiti kuni 1919. aasta septembrini kokku 250 miljoni marga eest. Samal ajal algasid ettevalmistused pärisraha väljaandmiseks. Juba 9. detsemril 1918 oli valitsus heaks kiitnud kinstnik Peet Areni ettepaneku moodustada komisjon, mis töötaks välja Eesti postmarkide, raha ning lipu kujunduse. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100- ja 500 margased riigikassatähed. Igakordse emissiooni suuruse pidi paika panema Ajutine Valitsus. Määrati kindlaks ka vahekord seni käibinud rahamärkidega: ühemargane Eesti riigikassatäht pidi võrduma ühe idamargaga või viiekümne idakopika ning ühe Saksa margaga. Kuna riigil puudus paberraha tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varanduse ja sissetulekutega
Peeter Põld esimene haridusminister (ühtluskooli rajaja), Eesti rahvusliku kooli rajaja. Oli Eesti kooli- ja riigitegelane, ning Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Carl Heinrich Niggol - Eesti eelkoolipedagoogika rajaja Theodor Ussisoo töötas välja kirja eeskujud. Teodor Ussisoo kirjutas hulga tehnika-, puutöö- ja kirjakunsti õpikuid ja käsiraamatuid. Ta kujundas muu hulgas Eesti Vabariigi esimesed, 1919. aastal käibele võetud 50-pennised ning 1-, 3-, 5- ja 25-margased rahatähed. Ta kujundas ka postmarke. Johannes Käis kõige viljakam koolimees. Käisi koolkond seadis eesmärgiks, et õppimine oleks huvitav ja arendav. Töövihikute, õpikute ja juhendmaterjalide koostaja- väljamõtleja. Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. Voldemar Raam Rakvere Seminari väga uuendusmeelne direktor
ajal oli käibel vähemalt viis vääringut. Samal ajal oli Eesti vabariigi esimese raha nimetuseks määratud Eesti mark. Et riigipanga rajamine võttis aega, kuid riigikassa juba tegutses, otsustas valitsus hakata raha väljastama kõigepealt riigikassatähtedena. Ajutise valitsuse 9. detsembri 1918. aasta määrus andiski Rahandusministeeriumile õiguse emiteerida riigikassatähti, kusjuures Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100-, ja 500 margased riigikassatähed (Lisa 2). Kuna riigil puudus paberraha tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et ,,riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varandusega ja sissetulekutega". Marga valik ei olnud juhuslik. Oma seadusandluse puudumisel kehtisid Eestis esialgu veel Saksa okupatsioonivõimude seadused, mis olid siin käibivaks vääringuks määranud
annaabi.ee 
