Glinkat nim esimeseks vene rahvuslikuks heliloojaks, vene rahvusliku koolkonna rajajaks. Selles mõttes paralleelnähtus Puškiniga. Ühest küljest olid mõlemad ühe pika arengu kokkuvõte, teisalt uue etapi ettevalmistajad (edasi Mussorgski, Rimski-Korsakov jt). Nad püüdsid sihiteadlikult olla rahvuslikud – tolle ajastu märk (seotud rahvuslike meeleoludega kogu Euroopas). Glinka muusika allikad: 1) kogu vene muusika eelnev areng (nt. znamennõje penije); 2) Venemaa linnades ja külades kõlav olustikumuusika; 3) Viini klassikud; 4) vararomantikud Weber, Schubert, Donizetti, orkestrimuusikast Berlioz, eriti oma programmilisuse ideega; 5) polüfoonia osas Bach, Händel, Palestrina. Glinka muusika klassikalised jooned on vormiselgus ja läbipaistev orkestratsioon (enamasti 2ne koosseis); romantilised jooned aga žanrivalik (ooper, laulud, programmilised orkestriteosed) ning
11/12.sajandi vahetuselt pärinevad esimesed käsikirjalised noodikogud, mis sisaldavad bütsantsi meloodiate kõrval ka kohalikele pühakutele pühendatud teoseid. Kirikulaul oli ühehäälne kuni mitmehäälsuse kujunemiseni 17.sajandil, esitajateks meeshääled. Meloodia kirjutati teksti kohale märkidega mis näitasid meloodia liikumise suunda, mitte heli absoluutset kõrgust. Märke nimetati ,,znak" või ,,krjuk", vastavat laulmist ,,znamennoje" või ,,krjukovoe" penije. Vürstikodades tunti ka ilmalikku muusikat. 11.sajandist mainitakse sünkreetseid kunstnikke - skomorohhe. Need olid üheaegselt näitlejad, lauljad, akrobaadid, mustkunstnikud, pillimehed jne., nende etendustest lähtub hiljem nn. vene laadateater. 13. sajandil vajutavad pitseri tatari-mongoli vallutusretked. See on tagasikäik 15.sajandi keskel vene kirik iseseisvub, saades sõltumatuks Konstantinoopoli patriarhaadist., 16. sajandil iseseisvub ka kirikulaul, aga kuni 17.sajandi keskpaigani
suuremateks läbiva arendusega stseenideks. Veel oopereid: "Maria Stuarda","Anna Bolena", "Lucrezia Borgia" jt. Varane Verdi Verdist tuleb eraldi konspekt. Teema 19. Vene muusika Sissejuhatus. Vene muusikas on pikka aega valitsenud vokaalmuusika (osaliselt ka selle tõttu, et vene õigeusu kirikus ei ole pillid lubatud). Ristiusk võeti vastu 988. aastal, sealt alates kirikulaulu znamennoje penije (laulmine znamjade, st. märkide=neumade järgi) areng. Kuni 16. sajandi lõpuni oli vene kirikumuusika 1-häälne. Mitmehäälsus hakkas arenema alles 17. sajandil, põhiliseks zanriks sai koorikontsert (lääne vaimuliku kontserdi ja üldse kontsertstiili mõju, mis teisalt tekitas ka suure vastuseisu mitmehäälsele muusikale lääne mitmehäälne muusika oli ju tollal katoliku kiriku muusika). Koorikontserte kirjutati ka 18. sajandil, näit. Berezovski ja Bortnjanski. 18
annaabi.ee 
