Edgar Allan Poe "Must kass" Homme ma suren ning täna tahan ma vabastada oma hinge sellest koormast. Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka sõbraliku loomu poolest. Eriti meeldisid mulle loomad. Ma abiellusin vara. Meil naisega oli linde, kuldkalu, kena koer, küüülikuid, pisike ahv ja kass. Too viimane, Pluto, oli must ja üllatavalt tark. Ta oli mu lemmik. Kuid mu iseloom muutus pahuramaks, sest hakkasin liiga palju alkoholi tarbima. Lõpuks kasutasin naise kallal vägivalda. Loomade vastu olin julm. Isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul kui ma purjus peaga koju tulin, märkasin, et kass hoiab minust eemale. Haarasin ta kätte, kuid ta kriimustas hammastega mu kätt. Mind valdas meeletu raev. Võtsin taskust sulenoa, haarasin loomal kõrist kinni ja pistsin talt kõhklemata ühe silma välja. ...
MUST KASS Ma ei looda ega palugi, et keegi usuks seda kõige pöörasemat, aga kummatigi lihtsat lugu, mida kavatsen kirja panna. Oleksin tõesti hull, kui loodaksin seda juhtumi puhul, kus mu oma meeleorganid kuuldut-nähtut keelduvad tunnistamast. Ometi – hull ma ei ole – ja päris kindlasti ei näe ma ka und. Aga homme ma suren ning täna tahan vabastada oma hinge sellest koormast. Mu otsene eesmärk on esitada maailmale selgelt, lühidalt ja ilma seletusteta rida igapäevaseid juhtumeid. Oma tagajärgedega on need juhtumid mind kohutanud – piinanud – hävitanud. Aga ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse – paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena. Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks – minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, ...
Danielle: Mis asja! Kuidas sa vaid julged, va vanamoor selline! Mina ja...mingi...mingi karjus! Esme: Rahulikult Ta pole mitte karjus, vaid talunik! Ja ära ole endast nii kõrgel arvamusel, ninakas preili! Kust sa teada võid, mida elu sulle valmis on seadnud! Äkki elad sinagi varsti talus ja kasvatad oma lapsed üles marjade ja põllul korjatud kartulitega. Danielle: Mida!!!! Milline jultumus! Tule, Adeele! Me lahkume! Adeele: Issand halasta selle patuse vana peletise peale, sest mina ei suuda seda eluaeg teha. Esme: Muhedalt naeratades No eks me elame-näeme, noor preili! Ma ju ei maininud täpselt, keda see saatus tabab! Danielle: Meid see teie ennustus ei kõiguta! Ja pealegi, Adeele on kihlatud ühe prantsuse aadlikuga, kuninga õukonna parima vahklejaga! Ja mina? Hah, parem lähen Saatanale kui mingile talumatsile! Tule nüüd, Adeele, meid need vanaeidejutud juba ei kõiguta! Danielle võtab Adeelel käest kinni ja nad sammuvad upsakalt lavalt minema.
annaabi.ee 
