Püüti tabada hetkemeeleolusid ja tundmusi. Stiil oli varjuni rohke ja meeleolukas, keelekasutus mänglev ja vaimukas. Autorid: Thomas Mann, Villem Ridala, Gustav Sutis, Tuglas, Tammsaare. Sümbolism 19. saj lõpul Prantsusmaal tekkinud. Sümbol on kujund, mille kaudu on võimalik täiuslike ideid tabada. See esindab teispoolsust ideaalset maailma. Sümbolism on emotsionaalne, vihjeline, mitmetähenduslik, sisaldab seletamatut, selles peitvat ideed pole võimalik ära seletada. Sümbolism peab vihjama, sisendama, mitte otse ütlema. Sümbolistide vaadete aluseks on Plaatoni idealistlik õpetus kahe maailma reaalse ja ideaalse olemasolust. Sümbolistid vastandusid realistidele ja naturalistidele. Nende teostust peegeldub hingeline kriis, domineerivad nukrus, ükskõiksus maailma vastu, painajalikud surmamõtted, loomingule on iseloomulik meelolulisus, assotsiatsioonide mäng, erinevate aistingute liitmine
Kelmiromaani võib vaadata isegi rüütliromaani paroodiana, sest kui rüütel on kõrgest soost ja käitub kui kangelane, on kelmiromaani „kangelane“ ühiskonna põhjakihis, kus ta sõltub maistest teguritest. Kelmiromaani peategelane on tihti vaesest perest, tundnud häda ja viletsust, mis teda käituma ja tegutsema ajendavad. Mõnedes teostes läheb peategelane halvale teele, muutub kelmiks, aga mõnedes kelmiromaanides ei selgugi tema lõplik saatus. Kelmiromaan näib endas peitvat irooniat rüütliromaanide ebareaalse idealismi suhtes. Kelmiromaan paistab silma ajaloolise konkreetsuse poolest. Ta kujutab ka enamasti ajaloolist kaasaega. Kelmiromaanist saab alguse kaasajaromaan. 17. Cervantes ja “Don Quijote” Cervantes Miguel de Cercantes Saavedra oli hispaania kirjanik. Ta oli paavsti kardinali sekretär, kust läks üle mereväkke. 1571. aastal Lepanto lahingus halvas ta oma vasaku käe.
Kareva alustas noorelt, mis on märgatav ka esikkogus ,,Päevapildid" (1978). Tunnuslikud luules on range vorm, naiselikust vaatepunktist armastus, mille tähendus avardub, omandades sakraalse tähenduse (religioossuse poole püüdlemine). Loomingu tuumas kujuneb välja karevalikkus: kogud ,,Ööpildid" (1980), ,,Puudutus" (1981), ,,Salateadvus" (1983), ,,Vari ja viiv" (1986). Ilmneb ka salapära ja tõe kuulutamist. On truu vormirangusele, kuid kirjutab ka rütmiskeeme peitvat vabavärssi. Ühendab uut ja vana luuletraditsiooni. Muutused valikkoguga ,,Armuaeg" (1991) ja uudiskoguga ,,Maailma tasemel" (1992) ning ,,Hingering" (1997). Luulekeel muutub dünaamilisemaks, kõlavamaks. Rohkem keelemänge ja vabavärssi. Luuletuste taga on tugev kirjanduslik traditsioon, kultuuriteadlikkus torkab silma. Tõlgib palju luulet. Eeskujudeks Anna Ahmatova (suurus, ülevus) ja Emily Dickinson (väike, ähmane, salapärane, religioosne, müstiline).
annaabi.ee 
