Loomakujuga seostati ka katku. Arvati, et linnud olevat surnutega tihedas seoses ning neist ennustati õnnetusi või surma. Näiteks kui toonekurg sinu piiri mööda hulgub, siis tähendab, et mõni sureb. Usuti, et surnu tahab igavust tundes peagi ühte pereliiget endaga kaasa võtta, ning nii püüti inimese asemel surnule kaasa anda loomi: haual tapeti kas kukk, lammas või lehm. Matjad keetsid liha ja sõid haual, ülejäänud osa aga jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks. Usse võrreldi surnutega peamiselt nende surmava mürgi ja talvise tardumise tõttu. Nagu inimese elujõud keskendub teatud kehaosadesse, nii arvati, et ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja
Isegi tänapäeval võib kuulda vanu inimesi rääkimas, et kui näiteks tihane tuleb ja kellegi aknale koputab, siis see võib tähendada kellegi surma. Et tihane tuleb mõnele hingele järele. Usuti, et surnu tahab igavust tundes peagi ühte pereliiget endaga kaasa võtta, ning nii püüti inimese asemel surnule kaasa anda loomi: haual tapeti kas kukk, lammas või lehm. Matjad keetsid liha ja sõid haual, ülejäänud osa aga jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks. Usse võrreldi surnutega peamiselt nende surmava mürgi ja talvise tardumise tõttu. Nagu inimese elujõud keskendub teatud kehaosadesse, nii arvati, et ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Siit ka põhjus, miks nii mitmetes muinasjuttudes on näiteks tervise saamiseks vaja tuua mõne erilise looma kihv või küün
Tavaliselt kestis surnuvalve kolm ööd, kus pereliikmed valvasid rahu eest. Samuti põletati küünlaid. Samuti hoolitseti selle eest, et kui surnul kõht tühjaks läks, saaks ta kohe süüa. Selle valvega püüti surnul igavust peletada, kuna arvati, et kui surnul on igav, röövib ta mõne pereliikme endaga kaasa. Inimese asemel prooviti surnule kaasa anda loomi. Samuti söödi haual, osa jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks. Kui kõiki kohustusi surnu ees ei täidetud, tuli surnu ,,võlga" sisse nõudma, hakkas nagu rahvas nimetab ,,kodu käima". Kodukäijateks saavad ka nõiad ja kurjategijad, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvates kõik saksad. Samuti hakkasid surnud ,,kodu käima" kui surnule antud lubadust murti. Osad surnud hakkasid kohe peale surma kodu käima, mõned alles peale matmist, paljud aga jäid rahulikult hauda puhkama. Kodu käimise aeg on väga erinev
Peielauast võtab sümboolselt osa ka lahkunu hing. Lahkunule kaetakse lauas koht, mida sümboliseerivad leinalintidega küünlad ja ümberpööratud nõud (Torp-Kõivupuu 2003:144). Ka eesti peied viiakse läbi tavaliselt mõnes söögikohas. Arvatavasti on see seotud asjaoluga, et kõik matustele tulnud inimesed lihtsalt ei mahu sugulaste väikesesse korterisse. Mõnede kohvikute, restoranide ja baaride internetilehekülgedel on välja toodud spetsiaalne peieteks mõeldud menüü ja hinnakiri, mis paljuski erineb vanast traditsioonilisest peietoidust. Näiteks, Viimsis asuv Athena pubi pakub kolme varianti peiete menüüst: 1) puljong lihapirukaga, seakarbonaad hapukapsa ja kartuliga,; 2) sült, seakarbonaad hapukapsa ja kartuliga; 3) kalavaagen, täidetud munad krevettidega, traditsiooniline heeringa taldrik, külmsuitsuforell, lihavaagen, singirullid küüslauguga, lavash singi-juustutäidisega, piprasink veiselihast,
annaabi.ee 
