võimaluse korral midagi vahetuskaubaks teistele mängijatele. Seejärel määrab peitja "aarde" asukoha GPS abil ning avaldab selle täpsed koordinaadid interneti aadressil www.geopeitus.ee, lisades võimalikud abivihjed, et ülejäänud "aardekütid" saaksid seda otsima tulla. Geopeitust võib harrastada igaüks ning otsimiseks pole vältimatult vaja kasutada GPS- seadet, piisab heast kaardist. Geopeitus on mitmekülgne: võid otsida üksi või sõpradega, iga "aare" on omanäoline ja peidikute asukoha väljamõtlemine üks põnevaim osa selles mängus.Kui aare leitud, siis võid selles sisalduvast midagi kaasa võtta (jättes omaltpoolt midagi ka asemele), teha sissekande logiraamatusse ning jätta "aare" teistele leidmiseks. Tegemist ei pruugi olla väärtuslike esemetega - põnevus peitub õige koha leidmises. Shutterspot ehk võttekoht See täiesti uus, vaid mõni kuu tagasi väljamõeldud mäng on äraarvamismäng. Reeglid on jällegi
ülestõusu. Kui Saksa väesalgad 1943. aasta 18. jaanuaril getosse sisenesid, tervitasid neid püssilasud. Mõned sakslased said surma. Kuigi umbes 6000 näljast nõrkenud juuti kinni püüti, põgenesid sakslased getost kabuhirmust ja hoidsid sealt mitu kuud eemale. Seda aega kasutasid juudi võitlejad eelseisva lahingu jaoks relvade kogumiseks. Rünnakut oodates tegeles umbes 800 meest ja naist võitluspaikade, punkrite ja peidikute ettevalmistamisega. Otsustav lahing algas 19. aprillil. Tankide toetusele vaatamata tõrjuti sakslased ja nende abilised tagasi. Intensiivne vastupanu sundis neid taktikat muutma. Edaspidi kasutati suurtükiväge ja õhurünnakuid. Sakslaste ülekaal oli aga suur. Kvartal kvartali järel süüdati põlema. Ennast seal varjanud inimesed pidid välja tulema, mispeale nad kas maha lasti või kinni võeti. Sellele vaatamata kestis ülestõus neli nädalat
torkevarda abil). · kui otsitav ese on ferromagneetilisest materjalist (raud, nikkel, koobalt) ning seda otsitakse rohust, veest, mudast, lumest või tuhast, tuleb kasutada mitmesuguseid metalliotsijaid täiuslikumad neist on väga tundlikud ja reageerivad metallesemele valikuliselt. · raadioisotoopsete aparatuuride (põhineb raadiaktiivsetel ainetel) puhul kasutatakse gammakiirgust ja rakendatakse metallist ning mittemetallist (raha, dokument) esemete peidikute otsimisel · laipade otsimisel kasutatakse pikka torkevarrast, millega tehakse kindlaks kus pinnas on läbi kaevatud. Teiseks võimaluseks on gaasiindikaatori kasutamine, mis reageerib laiba lagunemisel tekkivale väävelvesinikule (H2S). Selles kasutatakse pliiatsetaati, mis gaasiga reageerimisel muutub mustaks. Kasutatakse ka elektrisondi, millega saab otsida nii kuivast kui ka niiskest või soisest pinnasest või veest. Ta mõõdab elektritakistust
võimalik. Praeguseks on eksperimente läbi viidud põhiliselt raadiolainetega. Optilises piirkonnas on läbi viidud vaid numbrilisi simulatsioone.[1][11] Joonis 8. Peeglitega optiline peidik[11] Rochesteri peidik: https://doi.org/10.1364/OE.22.029465 https://www.youtube.com/watch?v=vtKBzwKfP8E 55 8.7 Transformatsioonioptika Metamaterjalidest optiliste peidikute areng sai alguse 2006 a., kui J. Pendry pakkus oma artiklis[13] välja matemaatilise kirjelduse elektromagnetlainetega manipuleerimiseks mittehomogeenses anisotroopses keskkonnas. Ta nimetas uue valdkonna transformatsioonioptikaks. See on uuenduslik valdkond, mille eesmärgiks on disainida materjalistruktuure mingi iseäraliku valguse levimistee saavutamiseks. Kasutades transformatsioonioptikat, mis on avanud uue võimaluse
annaabi.ee 
