Tuntuim vaha on mesilasvaha ( ehk müritsüülpalminaat ) mida toodavad mesilased kärgede ehitamiseks. Estrite kasutamine: 1. Sünteetilisi estreid puuviljaessentside tootmiseks mida omakorda kasutatakse karastusjookide ja kondiitritoodete maitsestamiseks. 2. Lõhnaainena seebi- ja parfürmeeriatööstuses, 3. Polümeersete ainete lahustina, 4. Fosforhappe estreid (need on mürgised) taimekaitsevahendite tootmiseks ( tuntumad on metafoss ja klorofoss...), 5. Lisatakse plastmassidele pehmendajaks - rabeduse ja purunemise vähendamiseks, 6. Sääskede ja parmude tõrjevahendite tootmiseks, 7. Sünteetiliste kiudainete ja tekstiilitoodete tootmiseks, 8. Akrüülvaikude ehk polüestrite tootmiseks värvide, lakkide, liimide koostises. 9. Autode ja lennukite klaaside koostises klaas ei purune kildudeks. Kuna bakterid ei suuda lagundada polüestreid lagunevad need materjalid väga aeglaselt - suured prügimäed, suured keskkonnareostused... Rasvad Rasvad on rasvhapete (C6..
Ajaloolisest vaatevinklist on liimmaal olnud ka omaette maalimiszanr, kuid just seesama ajalooline vaatepunkt toob välja ka liimmaali suurima nõrkuse. Nimelt võib liimmaal, juhul kui sideaineks on kasutatud loomseid liime, lihtsalt roiskuma minna. Et seda ennetada, lisatakse värvi sisse antiseptikuid (tenool, formaliin jne.) Et anda liimile suuremat elastsust, lisatakse pehmendajaid. Parim neist on mesi. Pehmendajat lisatakse mitte rohkem kui veerand osa. Teise võimalusena pakutakse pehmendajaks glütseriini, kuid see on tegelikult lubamatu, sest glütseriin olles ise hügroskoopne muudab liimmaali niiskusest sõltuvaks. Liimmaalide puhul on eriliseks tunnuseks see, et liimmaali värvid segab kunstnik ise kokku ka tänapäeval. Kui maalitakse lõuendil, siis võetakse vajalikku värvi pigment, mis lahustatakse taimses liimilahuses. Kui aluseks on laud, vineer või papp, lahustatakse värvipigment naha-või kalaliimi veelahuses. Kui liimmaali soovitakse pikemalt säilitada,
liimmaalis ühtviisi hinnatud on olnud. Liimmaali aluseks sobivad linalõuend, lauapind, vineer, papp, papile või vineerile kleebitud lõuend. Kruntidena kasutatakse kas kalaliimi või nahaliimi veelahust. Veelahust segatakse omakorda kas kipsi, kriidi või kaseiiniga. Et anda liimile suuremat elastsust, lisatakse pehmendajaid. Parim neist on mesi. Pehmendajat lisatakse mitte rohkem kui veerand osa. Teise võimalusena pakutakse pehmendajaks glütseriini, kuid see on tegelikult lubamatu, sest glütseriin olles ise hügroskoopne muudab liimmaali niiskusest sõltuvaks. Liimmaalide puhul on eriliseks tunnuseks see, et liimmaali värvid segab kunstnik ise kokku ka tänapäeval. Kui maalitakse lõuendil, siis võetakse vajalikku värvi pigment, mis lahustatakse taimses liimilahuses. Kui aluseks on laud, vineer või papp, lahustatakse värvipigment naha-või kalaliimi veelahuses. Kui liimmaali soovitakse pikemalt säilitada, siis
annaabi.ee 
