sidumisest inimese sisemise rikutusega leiab Vanast Egiptusest, piiblist jne. Eraldi saab nimetada kahte tänapäevases mõttes mitteteadust, mis mõlemad sündisid 18.sajandil. Esiteks füsiognoomika ehk teadus inimese näojoonte ja psühhiliste eripärade omavahelistest seostest. Selle doktriini rajajaks oli Zürichi pastor Johann Kaspar Lavater (1741- 1801). Tema arvates olid olulised eelkõige erinevate näoosade tunnused (näiteks nina väljendab tundeid, huuled pehmeloomulisust või viha, lõug sensuaalsust, kael isiksuse siirust ja paindlikkust). Tema loodud distsipliin teadusringkondades tunnustust siiski ei leidnud. Uus füsiognoomika laine 19.saj lõpul, eriti just kurjategijate erilise välimuse teema F.Galton à proovis luua üldistatud portreed kurjategijatest kasutades selleks paljude kurjategijate piltide kombineerimist, et näha, kas midagi kattub üsna tulutu. Füsiognoomika küsimustega tegeles ka C
Kasvueas tuleb talletada nii palju tervist, et arstiteadus muutuks üleliigseks. Muusika abil õpib hing harmooniat ja rütmi, kujundab iseloomu. Riigi tsenseeritud tekstid ja muusika peavad aitama kasvatada õilsust, vaprust ja surmapõlgust. Noored peaksid kokku puutuma vaid niisuguse kunstiga, mis aitaks vooruste edenemist; põhiosa kunstist, eriti draamakunstist, paisutab inimese läbielamisi. Vältida tuleb kurbust ja pehmeloomulisust. Surm on ju vaid hinge vabanemine maise elu köidikuist. Orjus on halvem kui surm. Lapseeas ei tohtinud näha midagi halba ja ebamoraalset. Teismeea lõpus tuleb õppida vastu seisma halvale, inetule ja ebaausale. Platon on veendunud, et rahvas on tugev vaid uskudes jumalust ja hinge surematust. Kahekümneaastaselt on esimene eksamiperiood. Need, kes karmi katseid ei soorita, määratakse tootjateks, majandustegevuse sfääri
omaduste kindlakstegemise esimesed katsed tehti ammu enne teadusliku psühholoogia sündi. Eraldi saab nimetada kahte tänapäevases mõttes mitteteadust,mis mõlemad sündisid 18.sajandil.Esiteks füsiognoomika ehk teadus inimese näojoonte ha psühhiliste eripärade omavahelistest seostest.Selle doktriini rajajakse oli Zürichi pastor Johann Kaspar Lavater(1741-1801).Tema arvates olid olulised eelkõige erinevate näoosade tunnused(näiteks nina väljendab tundeid,huuled pehmeloomulisust või viha,lõug sensuaalsust,kael isiksuse siirust ja paindlikkust). Teiseks eelteadusliku etapi distsipliiniks,mille problemaatika ulatub tänapäeva,on olnud frenoloogia ehk teadus kolju väliskuju ja psüügiliste omaduste seostest.Selle loojaks on Franz Joseph Gall(1758-1828).Ta arvas,et kõik võimed ja isiksuseomadused on kaasasündinud ning lokaliseeruvad aju erinevates piirkondades.Kolju kühmukeste ja lohukeste kompimise järgi püüdis ta hinnata inimese psüühilisi omadusi
annaabi.ee 
