õpilane saabub veendumuses, et Sokrates suudab tõestada sedagi, et väär on tema võlgu tagasi nõuda. Aristophanese näitemänguline pilkepilt toob esile tearvdatud tegelaskuju, kelle eristamine tõelisest Sokratesest oli keskmisele ateenlasele vaevarikas. Avalikkuse kirumine lasus Sokratese õlgadel täie raskusega. Tema leppimatu- lausa kirglik- soov nõuda põhjendusi iseenesestmõistetavaks peetavaile asjadele suurendas veelgi seda tigedusekoormat, mida tema erandlik persoon niigi esile kutsus. See ,,ülima rumaluse ülempreester" oli kiusupunn, kelle seltsis aga Ateena noorsugu meelsasti aega veetis: see lisas veelgi vett tema vastaste veskile. Selles tunneterohkes tormis hääletasid Sokratese süü või süütuse poolt need 501 ateenlast, kes tolleaegse õiguspraktika kohaselt olid valitud loosiga- otsustama maailmaajaloo kuulsaima filosoofi saatuse üle.
vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti- ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte ise sünnitada. Sokratese puhul eristub filosoofiline tegevus mõistemääratlusena. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistele. Mis on teadmine? Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus- teooria sellest, mis on teadmine. Selle filosoofia erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus. See vastus nõuab teadmist ennast. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega.
Küsitavaks tegemine ja probleemide avamine sokraatilise mõistmise kese. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja- Sokrates- kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele. Platoni varasemates, n.n. sokraatilistes dialoogides vestlus positiivse olemusdefinitsioonini ei jõuagi. Kõik väljapakutud definitsioonid osutuvad kritiseeritavaiks ja jääb vaid nentida nüüd ma tean, et ma tegelekult ei tea seda, mida eelnevalt arvasin teadvat. Hilisemates Platoni dialoogides jõutakse ka positiivsetele definitsioonidele, kusjuures Sokrates suunab oma küsimustega vestluskaaslast positiivse definitsiooni poole
annaabi.ee 
