mineraalide poolest. Sepikutarbimine on populaarsem noorte inimeste hulgas.Rukkileib on 100% see kõige tervislikum, meie Pärnu leib on lisaks 100%le rukkisisaldusele ka pärmivaba, nii et igati tervislik leib. Täisteraleib on seemnetest rikas. Sealt saab organismile vajalikke rasvhappeid. Peenleib on kõige vähem tervislik suure nisujahu sisalduse tõttu, aga inimestele meeldib selle toote magusus ja väiksem happesus ning meeldiv köömnete maitse. Mõni aeg tagasi saime rukkileivale, peenleivale ning teraleivale Tunnustatud Eesti Maitse ehk pääsukese märgid. Seda märki saavad kanda ainult need tooted, mis on kõrge kvaliteediga ja mille põhitooraine on kodumaise päritoluga. Eelistustega on ka sama lugu nagu toitumisega üldse, et kes sööb ainult peenleiba ning kes otsib vaid pärmivaba leiba ning kolmandale on täitsa ükskõik, mida ta sööb. Teine peamine valdkond on kondiitritooted. Valmistame torte, väikekooke, karbikooke, plaadikooke, küpsiseid,
Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 23 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 23 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu. Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile
tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva veega, hiljem lisati juuretis, seejärel hapendati kaks päeva. Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995).Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2-3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2-3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu. Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala,
annaabi.ee 
