Jaapani kodus ei käidud kunagi jalanõudega, põrandad olid siledad ja kimono slepp libises vabalt, rõhutades naise figuuri ja elegantset liikumist. Kimono kandmine oli omaette oskus. Jaapanlanna pidi oskama sobitada kimino ja vöö värve, valima õige kimono vastavalt aastaajale, sündmusele, oma vanusele, sotsiaalsele staatusele. Arvestanud mitmete pisiasjadega, mõjus ta oma nauditavates toonides kimonoga kauni, elegantse, hoolitsetud ja peenena. Riietuse juurde kuulus kohustuslikult õige soeng, meik, õiged ehted ning õiged lõhnaained. Kvaliteetne kimono võib vastu pidada aastaid, isegi põlvkondi. Uus pidulik kimono võib maksta kümneid tuhandeid jeene ning need rõivad saavad perekonnapärandiks. Kimono on tehtud standardlõikega ning kehasse sobitumine tehakse riietamise ajal. Rõiva vasak hõlm on alati mässitud üle parema. Vastupidi mässitakse ainult surnuid. Lehvikud
Vaid pööraksin siin tähelepanu pigem sellele, mis iseenesest ja loomupärasel teel mu mõtlemisele end pakkus iga kord, kui uurisin, mis ma olen. Esiteks märkasin mõistagi, et mul on nägu, sõrmed, käed ja terve liikmete masinavärk, mis on nähtav ka laibal ja mida ma tähistasin nimetusega "keha". Peale selle märkasin, et ma toitun, kõnnin, aistin ja mõtlen need tegevused omistasin küll hingele. Aga mis hing on, seda ma kas ei uurinud või kujutlesin millegi peenena, nagu tuul või tuli või eeter, mis on laiali levinud mu tihkematesse osadesse. Seevastu keha kohta mul kahtlusi polnud; arvasin, et tean täpselt ta loomust ja kui ma ehk oleksin proovinud kirjeldada, millisena ma teda vaimuga haarasin, siis oleksin selgitanud nii: ma mõistan keha all kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda; mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad; mida saab tajuda puudutuse,
Kuhu võis ta tema panna? Läks ta ehk kuldvasika seljas tagasi Egiptusse? Palkas ta ehk mõne mooramaamehe ja sõitis sellega? Sõitis ta?" ,,Ei sõitnud." ,,Kuhu ta jäi?" ,,Jäi Iisraeli juure." ,,Õige! Jäi oma rahva juure. Aga mis võis ta siis selle kuldvasikaga teha? Kas ei pidanud ta teda siinsamas ära tarvitama -- peenrahana rahva sekka tagasi saatma? Eks pidand?" ,,Pidi küll," oli Indrek nõus, sest tema oli juba valmis kõigega nõus olema. ,,No näete: kuld läks ometi peenena rahva sekka tagasi. Niisugune oli see rahva söötmine ja jootmine peeneks jahvatatud kuldvasikaga, et kirjasõna pidi tõeks saama. Ja kas rahval oli sellest kasu?" ,,Oli küll," arvas Indrek. ,,Muidugi oli! Kullast on rahval ikka kasu. Nii et kelle kasu ajas siis Mooses taga? Kas mitte rahva kasu?" ,,Rahva kasu," kordas Indrek. ,,Just nii: rahva kasu. Mooses oli rahvamees. Oli küll juut, aga ikkagi rahvamees, nagu vana hall Mauruski. Sest ka mina olen rahvamees, mina ja Dr. Hermann, Dr
annaabi.ee 
