Eesti NSV muusika 1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Ilmus uus heliloojatepõlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega Ester Mägi (s. 1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (s. 1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (s. 1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (s. 1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (s. 1935), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määravad eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik
Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970
1944. aastal asutati Eesti Rahvusmeeskoor (RAM). 1944. aasta sügisel, kui nõukogude väed olid jõudnud taas Eestisse, algas suur põgenemine Läände. Muusikute read hõrenesid tuntavalt. 9. märtsil 1944. aastal sai pommitabamuse "Estonia" maja. 1940. aastatel väga tugevasti kannatas ka ooperiteater. Uus hingus 1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Järgmistel kümnenditel määravad eesti muusika nägu: Ester Mägi (peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt, Kuldar Sink. 1970. aastad toovad areenile uue heliloojatepõlvkonna, mille eesotsas on Lepo Sumera ja Raimo Kangro. 1972. aastal asutati vanamuusikaansambel "Hortus Musicus", mille kunstiline juht on dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen. 1980
Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (*1935) ja Kuldar Sink (1942-1995, nii vokaal- kui ka instrumentaalteoste autor) määravad eesti muusika näo järgmistel kümnenditel ning suuresti tänagi. Arvo Pärt, kes emigreerus 1980 Läände, on muutunud muusikamaailmas Eestimaa sümboliks. 1970
annaabi.ee 
