Haridus, kui legitiimne valdkond ei suuda ära kasutada neid õppimisvõimalusi, mis õpijate õppimisvõimena olemas on. Pedagoogiline käsitlus püüab seletada, mida peaks nn õige kasvatus endale eesmärgiks seadma ja kuidas peaks oma eesmärke realiseerima, siis on kasvatusteaduslik probleem selles, miks niisugune pedagoogika on kujunenud ja eksisteerib ja mida võib selle oodata tuleviku jaoks. Kasvatusteadus ei ole pedagoogika sünonüüm, kasvatusteadus uurib pedagoogikaid ja nende toimet. Kasvatusteadus avab tee pedagoogilisele enesetunnetusele, püüdes kirjeldada kasvatustegelikkuses toimuvat, seletada ja mõista, mispärast see on nii ning ennustada võimalikke arengutendentse ja tagajärgi. (J.Orn, 1993, Haridus, 70 lk).
· lapsele on loomupärane töö, mitte mäng; · laps suudab töötada pikka aega järjest; · karistamine on vale; · hinded on kurjast; · laps planeerib ise oma igapäevast koolitööd; · kool on praktilise toimetuleku õpetamiseks; · õpetaja on kõrvalseisja, lapsega samal tasemel tingimuste looja (Tuulik, 2001:183). MONTESSORI PEDAGOOGIKA Maria Montessori (1870-1952) uuris iseseisvalt erinevaid pedagoogikaid ja katsetas oma täpseid meetodeid laste meelte ja intellekti arendamiseks. Ta tegeles tervete ja puuetega lastega, kasutades samu meetodeid. 1909. aastal avati seminar, mis valmistas õpetajaid ette Montessori meetodi järgi. Montessori avastas, et · lastele meeldib tegevust korrata; · lapsed armastavad korda; · lapsed tahavad mänguasju, mida nad saavad ise luua; · väikestele lastele meeldib vaikus; · lastele meeldib viisakalt käituda;
kaardistamise ja nende uurimisega nende pildiliste kujutamiste omandamise olemuse ja reziimi uurimise osas. Mõned neist võivad tugineda iseseisvale avastusele; teised võivad nõuda juhendamist ja õpetamise alustamist juba varakult. Kuna kunsti kontseptsioon on pidevalt laienenud ja multikultuurne teadlikkus toob kaasa kõikehõlmava dialoogi esteetilise väärtuse ja erinevate kujundite väärtuste üle, jätkub vajadus uurida mitmesuguseid kasvuvõimalusi ja pedagoogikaid, mis toetavad seda mitmemõõtmelisust. Recent research on artistic development has provided a platform for accommodating this diversity not by proposing a tight universal developmental sequence, but rather by suggesting a range of pictorial repertoires along which children's growth in art can be witnessed and encouraged. The work needs to continue with mapping of the different repertoires and exploration of them in regard to the nature and modes of acquisition of these pictorial systems
annaabi.ee 
