õppisid. Aleksandrikoolis süvenes kunstihuvi veelgi, ning juba aasta pärast, 1916 astuski ta Riigi Kunsttööstuskooli kolmandasse klassi, kuna ta haridustase oli võrreldes enamiku kunstikooli astujatega tunduvalt kõrgem. Peeter Sink lõpetas 1919 Tallinna Kunsttööstuse kooli maalikunsti 3 eriala, olles õppinud Nikolai Triigi juhendamisel ning astus sügisel ametisse Siseministeeriumi Ehituse Peavalitsusse, kus töötas joonistajana järgmise kevadeni. 1.1. Järsk pööre eluteel Peeter Sink otsustas aga kunstnikukarjäärist loobuda -- talvel 1919/1920 hakkas osalema evangeeliumikristlaste koosolekutel. Niisugune järsk elupööre võib ajaliselt distantsilt vaadatuna ehk ootamatu tunduda. Peeter Sink ise on öelnud, et tema pöördumise põhjused peituvad Vabadussõjas. Lahingud Petseri ja Irboska all olid reaalsus, mis sundis 17-aastasena tegema olulise otsuse
bürokratismi kuldne ajajärk Nikolai I. valitsusaeg. Ülikooli tegevuse esimestel 11 aastakümnetel näit. ei vajanud ülikooli hoonete kavandid Peeterburi ametiasutiste järelvaatamist ja kinnitamist; Peeterburis kirjutati ainult ette, missugusteks otstarveteks summasid võis tarvitada. Nüüd pidid aga kõik projektid ja eelarved Peeterburi teede ja avalikkude ehitiste peavalitsusse saadetama, kus nad pidid ootama kuude kaupa läbivaatamist (ja seal juures tihti kaduma läksid). Peale läbivaatamist saadeti nad, kui vigu leiti, Tartu tagasi parandamiseks, siit jälle Peeterburi ja nii ad infinitum. Neis kauakestvates toimingutes oli tihti süüdi ka asjaolu, et Tartus töötavad arkitektid olid suuremalt jaolt kõik täitsa tähtsuseta ja koguni viletsad. Jacobi igatahes võis vahest ehk olla tubli arkitekt (tehnilises suhtes), teda segas aga
See aga oleks tähendanud majanduslikku kahju. Esimese sammu praktilise ajakirjandustöö suunas tegi Hurt 1867. aastal. Juba 1840. aastast oli Õpetatud Eesti Seltsis liikunud mõte hakata välja andma ajakirja Eesti Koit. Selle võimaliku toimetajana nähti siis Kreutzwaldi, kuid Kreutzwald soovitas enda asemele noort Jakob Hurta. Hurt oli meeleldi nõus. Ta koostas Eesti Koidu jaoks üksikasjalise programmi, mis koos väljaandmisloa taotlusega 1867. aasta kevadel Peterburi Trükiasjade Peavalitsusse saadeti. Hurt seadis ajakirja jaoks sisse mahuka vihiku, kuhu märkis teemasid, mida Eesti Koidus tuleks käsitleda. Ajakiri pidi olema puhtkultuuriline rahvavalgustuslik väljaanne, mis poliitika teemasid ei käsitle. Muus osas pidi ajakirja sisu hõlmama peaaegu kõiki teadus- ja eluvaldkondi. Programmis oli Hurt Eesti Koidu sisu liigendanud nelja suurde ossa, mis omakorda sisaldasid üksikasjalikke alajaotusi. Esimene osa oli kõige ulatuslikum pealkirjaga
annaabi.ee 
