teos, helilooja oma elu või tema fantastilised nägemused. Muusika allutatud sisule. Eksperimenteeris julgelt orkestriga, toodes kokku hiigelkoosseise kooridest, solistidest ja pillimeestest. Ta oli kirjutanud ka orkestratsiooniõpiku, mida hiljem täiendas Rihard Strauss, seega mis pani aluse 20saj orkestri käsitlusele. Tähtsamad teosed: Programmilised sümfooniad: Fantastiline, Hariot, Itaalias: Romeo ja Julia; Koori ja vokaal solistidega ooperid. Troojalased, Peatrice ja Penedict, Vokaalsümfoonia suurvormid Fausti needmine; Kristuse lapsepõlv; Reekviem: Te Deum Georges Bizet (1838-1875) Tema isa kes teenis leiba juuksuri ja parukategijana, andis ka laulutunde ning tegeles oma lõbuks ka komponeerimisega. Ema oli suurepärane pianist ja õde tunnistatud lauluõpetaja. 9a võeti Georges vastu muusika konservatooriumisse. Seal õppis ta klaverimängu (temast sai suurepärane pianist) ja kompositsiooni ning võitis terve hulga koolisiseseid preemiaid
kodakondsusest. Che kadus paljudeks kuudeks. Selline salapärane kadumine tekitas kogu maailmas üllatust ja uudishimu ning andis põhjust kõige vastuolulisemateks kuulujuttudeks. Otsustavaks võis saada Che läbikukkumine tööstusministrina kui ka ideoloogiline hoiak, kus ta käitus Moskva suhtes järjest väljakutsuvamalt. Saladuslikult kadudes oli ta suundunud Kuuba väesalgaga Kongosse, et aidata ette valmistada sealse peaminstri Peatrice Lumumba väesalka. Veendunud, et tema sunnitud lahkumise põhjustas Nõukogude vahelesegamine, tõmbas ta Mustale Mandrile kriipsu peale ja pöördus uuesti oma unistuste eesmärgi Lõuna-Ameerika poole. Ta otsustas Boliivia kasuks, lootes seal leida eest kõige tugevama revolutsioonilise potenstiaali. Lõplik lahing 1966. aastal Boliiviasse läinud, lõi ta Santa Cruzi regioonis salga, mille eesmärgiks oli uuesti äratada maailma tähelepanu oma unistuse elluviimiseks
aga nad olid võimetud elama korralikult. Usuelu oli väga reljeefne. ,,Chenchy" Shelley üks näidend. Need olid üks aadlisuguvõsa itaalias. Näidendi aluseks reaalne lugu, ajalooline fakt. Üks perekonnaliikmetest oli tarvitanud vägivalda oma tütre kallal, tütar enesekaitseks tappis isa. Tütre üle mõisteti kohut ja ta mõisteti surma. Shelley oli arvamusel, et armastus inimeste vahel on ideaal, mis läheb tihti vastuollu reaalse eluga. Peatrice tütar siis, kõik koledus tema ümber moodustas maski, millega ta mängis elulaval. On olemas tõeline ja ideaalne Peatrice tõeline ideaalne armastus, kuid ka reaalsuse poolt moonutatud Peatrice, kes sooritab kuritegusid, tapab oma isa. Shelley oli veendunud neoplatonist, veendunud pagan. Ta arvas, et maailm on 100%-liselt materjaalne. Byron oli Kristuse suhtes tolerantsemalt suhtestunud. Tema tegelased pigem usukannatajad,
annaabi.ee 
