olemas olla, justkui poleks tedagi olemas. See oleks nagu väljamõeldis, raske on aru saada mis on reaalsus ja mis mitte. Ta mürgitas lõpus Franzi ära, ilma, et isegi kahetseks seda. Eelnevalt tegi mitmeid pahatahtlikke hoiatusi vms, et tahaks Franzi metroo alla lükata või kuskilt kõrgelt alla lükata. Minu jaoks jäi üsna arusaamatuks miks see peategelane üldse Franzi ära mürgitas. Veel rohkem ei saanud ma aru miks ei võetud peategelaset kinni ega viidud kohtusse. Täiesti nonsense raamat minu meelest. Põhiprobleemiks oli see, et ei leitud seda kõige kodusemat kohta, kus tunda ennast hästi ja kus oleks hea elada. „Piiriik“ tähendabki minu arust seda „riiki“, kus asub koht mis oleks nagu piiriks hea ja halva koha vahel. Raamatu lõpus ta jõuabki sinna kodumaale tagasi. Alguses tundus raamatu üsna huvitav aga siiski vaimustuses polnud sellest raamatust.
Pastoraalromaan vastas eeskätt aristokraatliku vähemuse maitsele. Kangelaste suhted olid idealiseeritud, kuigi osutusid sageli aga traagislisekski. Peene vaimuga ja ülitundelised karjused kohtusid kauni looduse rüppes, nende eesmärk oli aus abielu. Pastoraalromaanid tekkisid vastukaaluks tegelikkuse madalusele ja hallusele, ideaalse armastuse kujutlemad olid lugejale meelepärased. Kelmiromaan uusaegse realistliku romaani esimene aste. Oma nime on saanud zanr peategelaset, kelle prototüüpe- pisipetturid, valemängijaid jm selliseid- 16 saj Eu palju ringi liikus. Kirjeldades ühiskonna eri kihte ja nende keskkonda, püüdsid romaanid juhtida tähelepanu sotsiaalsetele väärtustele, ja tegid seda kriitiliselt, kasutades ka groteski. Sageli oli tegemist nn kujunemisromaaniga, mis kirejldas peategelast poisi- või noorukiea seiklusi, tema võitlust olemasolu eest. Seekaudu näidati , kuidas paheline
realistlike probleemnäidendite periood. Ka „Nukumaja“ pärineb sellest perioodist. Avalikustatud teosete ühiskondlike probleemide rõhutamine ja vastuolulised portreed ja suhetevõrgud innustasid toetajaskonna hulka ja šokeerisid konservatiivset lugejaskonda. Kolmas periood ehk sümbolistlikud nägemusnäidendid kujutasid endas ette muretsevate tegelaste isiklike väljakutseid, mitte niivõrra sotsiaalseid probleeme nagu varem. Keerulised suhted keerlevad peategelaset ümber mis kipputab hävitama kaasinimeste õnnevõimalusi ja lõpuks ka protagonists enese püüdlused. Peale selle koondab igalugu üks suur katusümbol ja Ibsen loobus solioloogist ehk tegelaste poolt tegevuse vältel valjuhäälselt kõrvalmärkuste tegemisest nagu ei toonud ka tegelased kuuldavale oma tegutseismotiive. Ibsenil aga ei muutunud läbi ajastute kindlad elemendid näiteks remarkid- massivne mahukas mööbel oli alati ta tseenides, et toonitada tegevupaigale
annaabi.ee 
