Sama võib väita peaminister Andrus Ansipi kohta, kes sisustab vaba aega ka väga rekreatiivselt. Massimeedia abil on eeskujuks muidugi lihtne olla ning tuntud isikud peavadki head eeskuju näitama. Arvan, et nii mõnigi teleri vaataja on saanud just presidendi proua või peaministri aktiivsusest initsiatiivi enda vaba aega sisustada mõne mänguga. Johan Huizinga on kirjutanud oma raamatus ,,Mängiv inimene" järgmist: ,,Mida ,,keerulisem" mäng, seda põnevam on pealtvaatajail."(Huizinga, 1985: 59) Selle väite põhjal võib järeldada, et põneva mängu pealt vaatamine tekitab hasarti ning sageli soovitakse nähtud huvitavat mängu isklikult järgi proovida. Taaskord antakse üksteisele eeskuju ning seega võib väita, et täiskasvanud meelitavad suuresti ise üksteist mängima. Aristophanes on öelnud: ,,Vanas eas muutuvad inimesed taas lasteks." Meis kõigis leidub
RC Jerevanis 1996) avaldatud arvamust, et ka tavamales ei tohiks kohtunik partii käiku sekkuda. Need seisukohad pole siiski läbi läinud. Ometi pole siingi kohtunikul mingit kohustust, ta ei saa vastutada noolekese langemise fikseerimise eest. Kui kohtunikku laua juures pole, piisab emma-kumma mängija taotlusest, kusjuures pole oluline, kas käik on tehtud või ei. Mis aga siis, kui üks pealtvaatajatest ütleb, et kellelgi on aeg üle läinud? Ametlikult ei tohiks pealtvaatajail partiis mingit rolli olla, sündinud fakti konstateerijana tuleb neid aga arvestada. Niisiis võtab kohtunik ütluse arvesse ja kuigi ta võib seepeale pealtvaataja turniirisaalist välja saata, on selle tegevus olnud otsustav ja võib-olla muutnud ka partii tulemust. Veel näide: Must ületab aja, mida aga valge ei märka. Seejärel paneb must mati.Nüüd ütlevad mõned pealtvaatajad, et musta aeg oli juba läbi. Ometi on selle partii võitnud must,
oma vanemate rõõm ja armukeste igatsus olnud, kerge-meelse tembu eest eluga olid maksnud. Peale selle oli kolm sulast surma saanud ja mitmeil tunnistasid valusad haavad, et lõbus nali oli muutunud kurvaks tõsiduseks. Pikkamisi lagunesid põlevad hooned, kuni viimaks suitsvateks tukkidehunnikuteks kokku langesid. Kõrge korsten üksi seisis veel ja sirutas oma suitsunud pead nagu tumedat ähvardust taeva poole. Kuni viimse silmapilguni oli pealtvaatajail segane tundmus, nagu peaks sootuks kadunud Jaanuse kehamürakas ometi kord auravate rusude vahelt üles kerkima. Kuid ainult sinakas suits keerles mustavaist tukkidest üles ja ühines kõrgel õhus ujuvaks hallpunakaks pilveks. Viimaks roniti sadulasse ja hakati pikkamisi lossi poole sõitma. Jutuhäält ei olnud kuulda. 90 Toored sulasedki ei julgenud kiitlema hakata. Võit oli vähe au toonud. Metsa talu varemed aurasid kuni ööni. Siis tibas hõre vihm maha ja kustutas viimse sädeme
annaabi.ee 
