Puukujulised on arukask ja sookask. Põõsasjased kased on vaevakask ja madal kask. Arukase leht on rohkem rombjas, sookase oma ümar. Kogu metsade pindalast moodustavad kaasikud ca 30%. (männikute järel teisel kohal eestis). Arukased kasvavad sookasest kõrgemaks ja elavad kauem. Madalat kaske leidub vähem kui vaevakaske. Kasvab rohkemalt Ida-eesti soodes ning kasvab veidi kõrgemaks kui vaevakask ( lehed on ka 2 korda suuremad ja kujult piklikumad). Kase koor koosneb tosinast pealistikusest kihist tõhus kaitse kahjurseente ja putukate vastu + kaitseb puud väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Vesi aurab tüvest kehvemini, kui teiste puude osas. Toht kaitseb kaske liigse külma kui ka kuuma eest. Vanasti oli kasetoht parimaks asenduseks paberile, kuhu sai joonistada ja kirjutada, tohust tehti ka märss ja viisud jalga ( ja palju muud). Toht taastub puul umbes 7 aastaga. Kasemahla jooks hakkab +4C juures ning lõppeb kui pungad on puhkenud.
Seetõttu peeti toiduvarude üle ranget arvestust, et ots otsaga kokku saaks. Oli selge, et ,,kui sügisel suured söömad, siis kevadel keed kesised". [] 6 VANAD SÖÖGITRADITSIOONID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhiosa talurahva toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest. Harvem kruupe. Jahu ja tangud valmistati kahest pealistikusest kettast koosneva käsikiviga, see oli naiste ülesanne. Tangusid ja kruupe tehti suures puu-uhmris nuiaga tampides. Vee- ja tuulejõul töötavad veskid tulid kasutusele 13. sajandist ja tõrjusid vanad vahendid järk-järgult kõrvale. [] Jahutoodetest oli toidu ja elatuse võrdkuju leib. See väljendub ka rahvapärastes väljendites, nagu jätku leivale, leiba luusse laskma, leiba võtma (sööma), leib on laual (perel küllalt toitu), leivakõrvaline (loomne toit). []
Lauad ja kummutid kaeti pitslinaga, seati lillevaade, küünlajalgu jne. Kõik uuendused jõudsid tagakambrisse, hiljem ka teistesse ruumidesse. Akendel hakati kasvatama ka toalilli. 4.SÖÖGID JA JOOGID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest, s.o tükkideks purustatud teri. Algselt valmistati nii jahu kui tangud kahest pealistikusest kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste töö. Tangusid ja kruupe tehti ka viljateri suures puu-uhmris nuiaga tampides. 7 Jahutoodetest oli leib niivõrd keskne, et sellest kujunes kogu toidu ja elatuse võrdkuju. Muid, eriti loomset päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks. Teraviljade kesksest kohast rahva toidus räägib ka see, et viljaikaldused tõid pikka aega kaasa näljahädasid.
annaabi.ee 
