tippu, sest arst on ju see, kes pikendab meie elu, päästab meid surmast. Kui aga sellel ajal, mil Ravic ühel patsiendil surmaohtlikku verejookse peatab, lastakse sadu ja sadu tema endiseid rindekaaslasi õhku nii, et tükid nelja ilmakaare suunas laiali lendavad, võib igasugune usk inimelu väärtusesse ära kaduda ligimese aitamisel on edaspidi mõtet vaid isikliku kasu eesmärgil. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist. Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, võimaldada ,,normaalset" elu, proovis ta ka edaspidi jääda võimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata.
humaansuse tippu, sest arst on ju see, kes pikendab meie elu, päästab meid surmast. Kui aga sellel ajal, mil Ravic ühel patsiendil surmaohtlikku verejookse peatab, lastakse sadu ja sadu tema endiseid rindekaaslasi ôhku nii, et tükid nelja ilmakaare suunas laiali lendavad, vôib igasugune usk inimelu väärtusesse ära kaduda ligimese aitamisel on edaspidi môtet vaid isikliku kasu eesmärgil. 6. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist. Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, vôimaldada `normaalset' elu, proovis ta ka edaspidi jääda vôimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. 7. Meelde jäi see, kui Ravic taas ühel päeval välikohvikus rahvamasse jälgis.
mõnikordki teatrit või kontserti külastada. Sellised mured on arenenud ühiskonnas. Samas teame me kõik lugusid nälgivatest Aafrika lastest, kus raha väärtus on hoopiski teine. Elu oleks märkimisväärselt lihtsam, kui maailmas poleks kapitalistlikku suurusehullustust ja mõtlemisviisi: ,,Võidab see, kel on surres rohkem asju". Juba Schopenhauer ütles, et me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil ei ole. Pealiskaudsena paistvast demonstratiivsest jõukusest pean tähtsamaks hinge ilu. Olen alati mõelnud, et kui olen puhta südametunnistusega, aus, siiras ja lahke, saavutan oma eesmärgid ja tunnen enda üle uhkust. Paraku olen õppinud, et sellisena maailmas läbi ei löö. Just selle pealiskaudsuse ja edule orienteerituse tõttu, mis on tänapäeval valdavaks trendiks. Ma tahan käituda nii, nagu mu vanemad on mind õpetanud, et võiksin elada puhta südametunnistusega. Tegelikkuses pean tihti
tippu, sest arst on ju see, kes pikendab meie elu, päästab meid surmast. Kui aga sellel ajal, mil Ravic ühel patsiendil surmaohtlikku verejookse peatab, lastakse sadu ja sadu tema endiseid rindekaaslasi ôhku nii, et tükid nelja ilmakaare suunas laiali lendavad, vôib igasugune usk inimelu väärtusesse ära kaduda ligimese aitamisel on edaspidi môtet vaid isikliku kasu eesmärgil. 6. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist. Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, vôimaldada `normaalset' elu, proovis ta ka edaspidi jääda vôimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. 60 7
annaabi.ee 
