tööihk lööb kahanema, kuna aga kivikari põllul alles nõnda tihedalt seisab, nagu polekski kiviaiad ja kivivared siit võetud, vaid kuusagilt mujalt siia veetud. Andresele peavalu valmistasid ka heinamaad, mida mees võserikust ja mätastest aastaid puhastanud oli Näide: Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga ikkagi veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega. Enne oli nagu Andres pealetungija, tõrjus nad kaugele tagasi, aga nüüd algab nende rünnak. 5) Andrese iga-aastane kivide vedu ei andnud tulu. Igal kevadel kerkis maapõuest ikka uusi ja uusi kivisid. Nii oli ka heinapõlluga, kuhu kasvas mättaid ja võsa vägisi, mis segas niitmist. See kurnas andrest nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ta arvas, et Vargamäel peitub mingi jumal, kes neid kive koguaeg juurde lükkab. Näide: ,,Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared
enda kätte. Rünnak Vaatleme võitlust kilpidega ja ühekäemõõkadega, mis on üks kõige klassikalisemaid keskaegseid lahingolukordi. Rünnaku puhul kõlbavad mõlemad sammude tüübid, sellise erinevusega, et esimese puhul on rünnak aeglasem ja ettearvatavam. Sellisel juhul peaaegu ainuke võimalus rünnatavat tabada, on erinevate löökide kombinatsioonide torm, mis üksteise järel sajavad vastase peale. Vähendades vahemaad peab pealetungija hoidma kilpi enda ees ning ,,kaitsev" õlg ja selle poolne jalg peavad olema kaa ees. Ta on saavutanud vajaliku vahemaa, peab mõõga poolne jalg liikuma ette, koos kogu kerega nii et mõõka hoidev käsi oleks vaenlase pool. Sellise liikumisega peab kaasnema raiuv löök. Sellisel juhul on see efektiivsem ja tugevam, kuid sellises asendis on ründaja suhteliselt kaitsetu, nii, et pärast hoobi sooritamist peab kilbi poolne jalg ja käsi uuesti võimalikult kiiremeni ette jõudma
Noorsand palus kaaslastelt mõõka, et oma au vähendajat nuhelda, aga et kellelgi lusti ei olnud oma sõjariista käest ara anda, tõstis ta suure kivi maast ja tuikus sellega võitlejate poole. Keegi ei keelanud teda, sest kõik nägid, et Oodo lugu kirjumaks hakkas minema, kui soovitav oli. Selle uue vaenlase vaheletulek tegi Jaanuse vihaseks. Hirmsa hoobiga lõi ta vastase mõõga pooleks ja pöördus kui välk uue pealetungija poole. Mõõgata kangelane pillas ehmatuse pärast kivi maha ja näitas, et tal jalgade all tallad olid. Aga nüüd tormasid teised suure kisaga ettepoole ja võtsid sõjariistata Oodo, kes kui keeletu oli seisma jäänud, endi keskele. «Mis see tähendab?» hüüdis Jaanus kahvatades. «Vaat', mis see tähendab,» pilkas junkur Klopfleisch, oma ratsahobust rüsinal Jaanusele otsa ajades. See sai aru, et siin midagi päästa ei olnud, ja kiristas meelt heites: «Oh te petised koerad!»
annaabi.ee 
