keevitatavate detailide halb ettevalmistamine või koostamine, keevitaja vähesed oskused, halvad keevitustingimused jne. Defektide hulka arvatakse ka üksikute elementide või kogu keevituskonstruktsiooni kaardumine. Defektid keevisõmbluses jagunevad kaheks: sisemised ja välimised. Sisemiste defektide avastamiseks on vajalikud eriseadmed. Välimised defektid on silmaga nähtavad ja neid on võimalik kõrvaldada. Enamlevinud keevitusdefektid on: räbupesad, sisselõiked ja pealesulatised. Räbupesad Räbupesad (Joon. 22) võivad olla õmbluse sisesed ja õmbluse pinnale ulatuvad. Õmbluse pinnale ulatuvad räbupesad tulevad nähtavale peale šlaki eemaldamist keevisõmbluselt. Need on silmaga nähtavad tühimikud keevisõmbluses. Defekti kõrvaldamiseks tuleb räbupesa hoolikalt puhastada ja siis uuesti üle keevitada. Esmaseks abinõuks räbupesade tekke vältimiseks on keevituskoha puhastamine roostest, mustusest, tagist
Elektroodid 19 Varraselektroodid 19 Keevitustraat 21 Abivahendid 21 Vead keevitamisel 22 Defektid keevisõmbluses 22 Räbupesad 22 Sisselõige 23 Pealesulatised 23 Kontakt e. punktkeevitus 24 2 Sissejuhatus Keevitamiseks nimetatakse metalldetailide ühendamist nende kokkupuutekoha kohaliku kuumutamise teel kuni sula olekuni (sulatuskeevitus) või plastilise olekuni koos mehaanilise jõu rakendamisega (survekeevitus). Elekterkeevituse ajaloost: 1882. a. N. Bernardos leiutas kaarkeevituse süsielektroodiga 1890a. C.L
Määran samuti ka keevituspinge valemiga Uk = 20 V + 0,04 Ik (V) Seega keevituspinge Uk = 20 + 0,04*240 = 29,6 V 7. Kvaliteedikontroll Defektid keevisõmbluses jagunevad sisemisteks ja välimisteks. Sisemiste defektide avastamiseks on vajalikud eriseadmed. Välimised defektid on silmaga nähtavad ja neid on võimalik kõrvaldada. Enamlevinud keevitusdefektid on: räbupesad, sisselõiked, läbikeevitamatus ja pealesulatised. Valmis detaili tuleb konrollida kasutades mittepurustava kontrolli meetodideid, mis jagunevad pinna- ja mahumeetoditeks. Pinnameetodid on sobilikud defektide avastamiseks toodete pinnal või pinna läheduses, mahumeetodid katseobjektide sisemiste defektide avastamiseks. Kuna enamus defekte jääb lihtsal visuaalsel vaatlusel sageli avastamata, on mõttekas parandada nende avastamise tõenäosust kasutades paralleelselt ka muid
Keevitamisele järgneva jõu rakendamisega- nn järgneva sepistamisega tuleb sellel tsüklil rakendada survet elektroodidel kuni 300-420 MPa. Võimalike keevitusdeformatsioonide hindamine Defektid keevisõmbluses jagunevad sisemisteks ja välimisteks. Sisemiste defektide avastamiseks on vajalikud eriseadmed. Välimised defektid on silmaga nähtavad ja neid on võimalik kõrvaldada. Enamlevinud keevitusdefektideks on räbupesad, sisselõiked, läbikeevitamatus ja pealesulatised. Arvestades seda, kui õhuke on antud materjal, ei tohiks tõenäoliselt läbikeevitamatus probleemiks osutuda. Tõenäolisem defekt võib olla pealesulatis, mida on võimalik kõrvaldada. Liidete kvaliteedikontroll Kõige otstarbekam oleks alustada visuaalsest kontrollist, sest detail on küllalt suure läbimõõduga ja seega saame hinnata õmblust nii seest kui ka väljast. Lihtsate käsimõõteriistadega saame sooritada esmase kvaliteedikontrolli
annaabi.ee 
