Kiriku sisemus jätab üsna lageda, koopaliku mulje. See on taotluslik. Et kirikut rahastati peamiselt annetustest, siis võib kiriku interjööris kohata mitme suurannetaja, kuid ka lihtsalt väljapaistvate linnakodanike kujutisi. Kiriku 16. sajandist pärineva keeruka mosaiikmustriga põranda kavandasid Baccio d'Agnolo ja Francesco da Sangallo. Kiriku idapoolse otsa kolmes apsiidis asuvad igaühes viis kabelit. Kõigil kabelitel on suurt peakuplit kordavad väiksed kuplid. Toomkiriku kellatorni kavandas 1334. aastal Giotto; valmis see aga alles 1359 ehk 22 aastat peale meistri surma. Kampaniil on 85 m kõrge ja seega vaid pisut kuplist madalam. Kellatorni teisel korruse Andrea Pisano reljeefid kujutavad inimese loomist ning allegooriaid kunstist ja käsitööst. Reljeefid on koopiad Toomkiriku muuseumis hoitavatest originaalidest. Kellatorn on kaunistatud valge, rohelise ja roosa Toscana marmoriga.
Konstantinoopoli. * Paljud Bütsantsi kirikud olid tsentraalehitised (ümmarguse, hulknurkse või kreeka risti kujulise põhiplaaniga) * Üks silmapaistvamaid ehitisi bütsantsis / kaasaja suurim kirik Hagia Sophia katedraal Konstantinoopolis. *Algselt basiilika, hiljem mosee *ristkülikukujuline *Hoonet hoiab kuplitesüsteem viklid (sfäärilised kolmnurksed arhitektuurilised vormid) hoidsid üleval peakuplit. Kahel pool toetasid poolkuplid. * peakupli viklid tekitavad 4 suurt kaart, mis suunavad kupli raskuse neljale võimsale piilarile. need seinad peavad kandma ainult iseennast ja neisse on seetõttu võimalik teha arvukalt avausi. *kesklöövi külgseina alumise osa moodustab sammastele toetuv kaarestik, need on kahekorruselised ja nende ülemine korrus avaneb läbi kaaravade kesklöövi. Sellist rõdutaolist ruumiosa nimetatakse empoorideks (tribüünitaoline rõdu).
ruumi kõige valgemaks. Ristiharud võisid olla kaetud silindervõlvidega, aknad, arkaadid ja avaused tehti kitsad, müürid paksud. Kadus immateriaalsuse võlu, domineeris raskepärane stabiilsus (Dzami kirik Konstantinoopolis 9.saj.). Ehitusvõtete täiustudes hakati viiskuppelkirikute arhitektuuris taotlema kergemat üldilmet (Pantokratori kloostri kirikud, Hosios Lucase kloostri kirikud, 11.-12.saj.), mis saavutati sellega, et peakuplit toetavate tugipostide asemel hakati kasutama sambaid, aknaavad tehti suuremad, kaarte ja võlvide rütmiline kordumine suunas pilgu ülespoole. Vastupidiselt varasemale suletusele saavutati neis kirikutes massi ignoreerimine, mida eksterjööris tihti toetas vahelduv valgete ja roosakate kivide ladu (nn. "triibulised kirikud"). Lisaks suurtele akendele liigendasid välisseinu veel nisid ja dekoratiivsed sambakesed. Sellist laadi viljeldi Kreekas ( Apostlite kirik Salonikis, 14.saj
annaabi.ee 
