· Haridus peamiselt vanematelt keeled ja filosoofia · Varajaselt avaldunud kunstianne - Francisco de Herrera · Õpipoiss Francisco Pacheco juures The Dwarf Sebastian de Madrid · Abiellus oma õpetaja tütrega kaks last · Märkimisväärs ed teosed · Realismi mõjud Old Woman Frying Eggs Kuninga õukond · Valmis üks kuulsamaid maale · Saab kuninga õukonna peakunstnikuks · 24aastaselt maalis Felipe IV portree · Korraldas tseremooniaid · Suri palavikku 1660. aastal Luis de Góngora y Looming · Portreed · Maastikud · Mütoloogilised ja religioossed teemad · Igapäevane elu · Hea värvi-, valguse -ja ruumikasutus · "Kunstnike kunstnik" Maria Teresa of Spain Portrait of Philip IV in Court The Surrender of Breda Innocentius X Las Meninas
Endla Teater Endla teater asub Pärnus Keskväljaku tänaval. Endla teatri loominguline juht on Ingomar Vihmar. Peakunstnikuks on Liina Unt. Lavastajateks on Enn Keerd ja Laura Mets. Dramaturgideks on Piret Verte ja Anne-Ly Sova. Tuntumad näitlejad Endla teatris on Märt Avandi, Ago Anderson, Sepo Seeman, Kadri Rämmeld, Jaan Rekkor ja Indrek Taalmaa. Hetkel on repertuaaris näidendid, nagu näiteks: "Mitte praegu, kallis!", mis on tragikomöödia ning kus külalisesinejana teeb kaasa kas Kersti Kreismann või Juta Ild, "See asi", mida
Venemaal, Kirovi oblastis, kuhu oli asumisele saadetud tema ema. Koolis aga käis Endla juba taaskord Eestis. Endla on õppinud nii mõneski nimekas Eesti koolis. Aastatel 1964-1968 õppis ta Tartu Kunstikooli Dekooriosakonnas, edasi õppis ta Tallinna Kunstikooli Metallehitistöödes 1968-1973. 1973, peale koolide lõpetamist töötas Endla Tartus metallikunstnikuna (valmistas ehteid ja suuri dekoratiivvorme), seda kuni 1988. aastani. 1985. aastal astus ta Kunstnike Liitu. Saare maakonna peakunstnikuks sai Endla 1989. aastal, antud töökohal töötas ta 1994. aastani. Alates 1988. aastast asus Endla tööle Kuressaare Linnavalitsusse linnakunstnikuna, millega tegeleb ta siiani. Tema näitused on toimunud mitmes Eesti linnas, samuti ka Taanis, Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Soomes. Külastatud näitusel olid kõik pastellimaalid, mida ühtekokku oli 33 tükki, nendest pooled on valminud käesoleva aasta, 2008, jooksul. Ülejäänud maalid olid alates 2003. aastast kuni 2005. aastani
Aastal 1923 siirdus Adamson- Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berliin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane. Aastal 1924 siirdus Adamson-Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maali.1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna. evakueerus Adamson-Eric nõukogude tagalasse. Aastal 1942 sai ta Kuibõsevis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Järgmisel, 1943. aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks.Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas kaasa nõukoguliku kunstielu korraldamisel, oli Adamson-Eric sunnitud 1949. aastal instituudi direktori ametikohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla
1923. aastal sõitis Adamson-Eric Berliini tarbekunsti õppima. Peale seda sõitis kunstnik 1924. aasta kevadel Pariisi, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks pidama. Kahekümnendate lõpu poole kujunes valitsevaks zanriks natüürmort. Sageli olid need ülaltvaates.Kunstnikku on köitnud erinevate materjalide ja vormide plastika edasi andmine. Värvilahenduseks on kahvatu või sügav-tume koloriit. 1942. aastall sai Adamson-Eric Kuibõsevis asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Aasta hiljem valiti ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks. 1945. aastal sai temast Talinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor., kuid neli aastat hiljem oli ta sunnitud vene võimude tõttu direktori kohalt taganema, 1950. aastal heideti ta Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja võimalus kunstnikuna töötada. Tänu sellele tabas kunstnikku 1955. aastal parempoolne halvatus. Kuna parema käega ei suutnud ta isegi pintslit hoida, hakkas ta maalima vasaku käega. 1953. aastal
Nüüd on ta maailma ja iseendaga rahu teinud. Nüüd võib ta kirjutada. See ei ole Sandro Botticelli elulugu, vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu. Põgus viiv elus on saanud igavikuks tema maalidel. Sellest on küll." Firenzlaste saavutusi kunsti vallas tunnustati kogu Itaalias lõplikult siis, kui 1480.aastate alguses tellis paavst Sixtus IV Firenze kunstnikelt seinamaalingud äsjavalminud Vatikani Sixtuse kabeli jaoks. Peakunstnikuks seal oli Perugino, kellega koos töötasid selle tellimuse juures firenzlased Botticelli, Ghirlandaio ja Cosimo Rosselli. Peale õpinguid (u 1460.aastatel) koos Filippo Lippiga hakkasid tema maalide naisenäod ta kunstnikukarjääri lõpuni sarnanema Filippo omadega. Filippo Lippi poeg Filippino Lippi õppis maalimist Botticelli stuudios. 15.saj lõpu poole avaldas Madalmaade maalikunst Firenze portreemaalile arvestatavat mõju,
1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna. Siis hakkas ta ka tegelema vabaõhumaaliga. Maalikunsti kõrval oli väga oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Ta alustas tegevust tarbekunstnikuna tekstiili vallas. Aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga. Aastal 1941 evakueerus Adamson-Eric nõukogude tagalasse ning aasta pärast sai ta Kuibõsevis asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. Järgmisel aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks. Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas kaasa nõukoguliku kunstielu korraldamisel, oli Adamson-Eric sunnitud 1949. aastal instituudi direktori ametikohalt lahkuma. Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla. Ta heideti
annaabi.ee 
