15. sajandi alguses sai kirik praaeguse vormi, kuju ja väljanägemise. Kirikusse ehitati uus basiilika ning uus koori ruum. Niguliste kirik on seest äärmiselt valge ja ühtlane ruum ehk kabelid on avatud. 15. sajandi lõpul suurendati kabelit, mida teati Matheuse kabeli nime all kuid mis tänapäeval on Antoniuse kabel ümber. Pärast reformatsiooni sai lutherlik kirik peakirikuks aga 17. sajandil sai Saksa kaupmeeste kirikuks. Kirikus oli üle 30 altari ning pinke kasutati vähe. Samuti ka peaaltarit, kõrvalaltarit kasutati vähe. Niguliste kiriku peaaltar oli olemas aastatel1478-1481. Niguliste peaaltar on kappaltar mis oli kollektiivne tellimus ning pidi vastama erinevate koguduste tahtmisele ehk taheti, et kujutatakse neile meeldivaid püühakuid. Saksa tüüpi kappaltar ehk ülaehituselt on nagu riidekapp. Sellel oli kolm erinevat positsiooni sõltus pühaku calendars milline position lahti oli. Altari peal oli lugu püühakitest mis jookseb kronoloogiliselt. Vasakul pool oli
teha mida tahame, aga tunni pärast peame uuesti platsis olema. Aja tegime parajaks Solarise Keskuses. Kell 11.00 olid kõik kogunenud Estonia ette. Kui ka õpetaja Anne Kruuse saabus, hakkasime läbi vanalinna Niguliste poole liikuma. Niguliste Kunstimuuseumi jõudes panime garderoobi ära joped ja kotid ning läksime giidi juhatusel edasi. Jagunesime taas kord kaheks grupiks. Giid tutvustas meile erinevaid väljapanekuid ja rääkis lisaks kiriku ajaloost. Me nägime Niguliste kiriku peaaltarit, mille sees on giidi sõnul 40 miljoni USA dollari väärtuses pühakute kujukesi. Saime käia ka kiriku oreli juures ning kõrgelt rõdult alla vaadata, sealt sai korraliku ülevaate peaaegu kogu kirikust. Nägime ka kõige tuntumat teost, milleks peetakse Bernt Notke töökojast pärinevat surmatantsu-maali. 15. sajandi lõpul valminud teosest on tänaseni alles 7, 5 meetri pikkune algustükk. Maal kujutab endal vaheldumisi tantsivat skeletti ning seisuste esindajaid
avastanud niimoodi püramidaalse kompositsiooni saladuse. Leonardo märkmikust võis leida aina rohkem sõjamasinate joonistusi. Sirpide terad vuhisesid vankrite ümber, lõigates maha käsi ja jalgu. San Donato kirik vajas altarimaali ja mungad olid valmis Leonardole andma tervelt kolmandiku päranduseks saadud talust, kui ta maalib neile kunstiväärtusliku pildi mõõtmed pidid olema kaks ja pool meetrit korda kaks ja pool meetrit mis kaunistaks peaaltarit. Leonardo tõestama, mida ta suudab. Vasari: ,,Leonardo da Vinci pani aluse maalikunsti kolmandale stiilile, mida me kutsume moodsaks. Ta paistis silma nii tohutu suure talendi ning kunsti sellise sügavuse poolest, et pani oma tegelaskujud tõesti liikuma ning hingama." Firenzes otsis Leonardo lohutust muusikast. Ta komponeeris kurbi lugusid ja improviseeris lautol. Kätes kajas vastu aga igatsus modelleerida ja luua. Nõnda lõi ta
võlvi all ukse kallal pihtide ja kangidega kühmus töötamas. Neile läks teisi hulguseid järele, et neid aidata või neid vahtida. Kõik üksteistkümmend trepiastet olid rahvast täis. Uks aga pidas hästi vastu. «Kuradi kõva ja kange teine!» ütles üks. «Ta on ju vana ja ta krõmpsluud on kondiks muutunud!» ütles teine. «Julgemini, sõbrad!» sõnas Clopin. «Vahetan oma pea tuhvli vastu, kui te ei ava ust, ei vabasta tüdrukut ja ei tee peaaltarit paljaks enne veel, kui ükski kirikuteener üles ärkab. Kuulge! Juba lukk praksub!» Clopini sõnu katkestas kõle mürts selja taga. Ta pöördus ümber. Päratu suur palk oli taevast alla kukkunud, tosinavõrra hulguseid kirikutrepile maha lüües kargas see suurtükipauguna mürtsudes tagasi ja lõi all tänaval veel hulga kaltsakaid jalust maha, kes hirmsa kisaga püüdsid kõrvale hüpata. Uhe viivuga oli osa kirikuesisest platsist tühi.
annaabi.ee 
