Altarid jumalateenistuse pidamiseks. Enamik altareid koosneb altarilauast ja pealisehitusest altarimaalist ja kujudest. Jumalateenistuse pidamiseks piisaks ka ainult altarilauast, millele võib asetada küünlad, karika pühitsetud veiniga või ka Piibli. Aga ilusam ja meeleolukam on muidugi rohkete piltide ja kujudega ehitatud altar. Altarite pealisehitus meenutab sageli natuke kappi. Ainult et altari ,,uksi´´ nimetatakse tiibadeks. Suurematel altaritel, nagu ka Niguliste peaaltaril, on isegi kahekordsed tiivad sisemised tiivad ja välimised tiivad. Tavalistel päevadel olid altari tiivad suletud. Kirikulised nägid siis ainult neid pilte, mis olid ,, kapiukse ´´ peal. Niguliste peaaltari ühel ,, kapiuksel´´ seisid keskaja tähtsaimad naispühakud: Jumalaema oma poja Jeesuse Kristusega, Püha Katariina ja Püha Barbara. Igaüks tundis kohe Püha Katariina ära mõõga ja ratta ning Püha Barbara kolmeaknalise torni ja palmioksa järgi
Carlo Maderna teeb fassaadi. Giovanni Lorenzo Bernini teeb kolonnaadi 4 reas 284 sammast, keskel Caligula aegne obelisk. Põrand 15160 m2; kupli diameeter 42 m; fassaadi kõrgus 45,5 m ja laius 114,5 m; sisepikkus 187 m ja välispikkus 211,5 m; kiriku kõrgus 132,5 m Baldahhiin ehk tabernaakel peaaltari ehk Peetruse haua kohal asuv varikatus. Selle tegi Giovanni Lorenzo Bernini aastatel 1624 - 1633. Peaaltaril võib jutlust pidada ainult paavst, haiguse tõttu äärmisel juhul ka kardinal. Püha Peetri kirikus on Gianlorenzo Berninilt veel Konstantinus Suure kuju ja Peetruse tooli kujundus aken kiriku keskteljel. Kiriku all on olnud Rooma riigi aegne surnuaed, seal on haudade labürint. Peetruse kondid läksid väga kauaks ajaks kaduma, otsima hakati 1939 ning 26. juuni 1968 kuulutati need leituks. 1626. aastal õnnistati kirik sisse, seal asub üle 100 mosaiigi ja mahutab umbes 20 000 inimest
ilusana ja nii mahalööduna, tundsid paljud, isegi need, kel kõva süda oli, tema vastu kaastundmust. 335 Lõpuks jõudis vanker kiriku ette. Peasissekäigu ees jäi ta seisma. Saatesalk rivistus kahele poole. Rahvas jäi vait ja ses pidulikus ja pinge-lises vaikuses avanesid nagu iseenesest suure ukse mõlemad pooled hingedel, mis kriiskavalt kääksusid nagu flöödid. Hämarat leinavärvides kiriku sisemust, mida vaevaliselt valgustas mõni kaugel peaaltaril särav vahaküünal, võis nüüd näha kogu ta sügavuses. Oli, nagu oleks keset valguseküllast platsi koopasuu avanenud, üsna taga, altari hämaruses paistis ülalt võlvilt alla põrandani langeval mustal kangal hiiglasuur hõbe-rist. Kirik oli tühi. Ainult taamal, kooritoolidel, võis ebamääraselt näha mõne preestri pead, ja sel silmapilgul, mil uks avanes, kostis kirikust pühalikult tõsine, vali, ühetooniline laul, mis hooti hukkamõisteni pea peale paiskas
annaabi.ee 
